/nginx/o/2017/02/03/6308079t1h959e.jpg)
Pärnu jooksumees Jüri Leesmäe läbis 13. jaanuaril tõenäoliselt esimese eestlasena Egiptuse maratoni, aga ürituse korraldus pani 71aastase usina spordimehe kukalt kratsima.
Egiptuse maratoni korraldus jahmatas pärnakat
/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
4. veebruar 2017, 12:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luxoris Kuningate orus tänavu 24. korda korraldatud maraton on üks kolmest Egiptuse suuremast jooksuvõistlusest. Peale selle toimub Sharm El Sheikhis igal aastal poolmaraton ja Kairos 100 kilomeetri ultrajooks.
“Käisin mullu Hurghadas puhkamas ja kuulsin, et umbes 300 kilomeetri kaugusel joostakse maratoni,” rääkis Leesmäe. “Tänavu läksin jälle tütrega sinna ja mõtlesin, et kui juba nii lähedal olen, käin seal võistlusel ära. Elamus ikkagi.”
Kui Eestis pääseb rahvajooksudele väga kergelt, siis Egiptuses ei käinud asi sugugi nii lihtsalt.
Kogu nende korraldus tundus nii totter, et mõtlesin neile saata kirjaliku juhise, kuidas peaks jooksu organiseerima.
“Pakuti võimalust ööbida Luxoris maratonihotellis. Jooksu osavõtutasuga oleks kolm ööd maksnud 320 eurot,” meenutas Leesmäe. “See tundus natuke kallis. Registreerisin siis üksnes jooksule, mis oli uskumatult kulukas: 90 eurot. Selle kõrval tuli tasuda kolmandasse riiki pangaülekande eest 26 eurot.”
Nimi kirjas, puutus Leesmäe Hurghadas kokku järgmise probleemiga: kuidas kuurordist võistluspaika jõuda. Ei ole ju Egiptus väljaspool kuurortlinnu kuigi turvaline.
“Nad ei suhtle seal omavahel üldse ja Hurghadas ei teatud Luxori maratonist suurt midagi,” imestas pärnakas. “Neid hämmastas hoopis, miks ma üldse tahan nii kaugele minna.”
Nii otsustas mees sõita Luxorisse liinibussiga.
“Paljud küsisid ikka enne, kuidas ma julgen minna niimoodi. Siis hakkasin ise ka mõtlema, et ikkagi 300 kilomeetri kaugusel, ja hakkas veidi kõhe,” jutustas jooksumees. “Aga tagantjärele laabus kõik, kuigi olin bussis ainuke valge inimene. Bussipilet maksis vähe: edasi-tagasi viis ja pool eurot. Teel nägin küll palju sõjaväe julgestusposte, aga midagi ei juhtunud.”
Leesmäe jõudis võistluspaika eelmisel õhtul ja ööbis Luxoris ülejäänud maratoonaritega samas hotellis.
“Medal ja diplom anti ühes stardimaterjalidega jooksueelsel õhtul hotellis kõigile kätte,” üllatus Leesmäe jälle. “Tulemuse pidi pärast ise diplomile kirjutama. Kas numbri oleks ka stardis saanud, seda ma teada ei saanud.”
Leesmäe asus 13. jaanuaril kell 7 stardijoonele ülejäänud 104 jooksjaga. Peale Leesmäe läbis neist täispika maratoni ehk 42,2 kilomeetrit 56 jooksjat. Kavas olnud 22kilomeetrisele distantsile läks 26 ja 12kilomeetrisele jooksurajale 22 võistlejat.
“Eestist leiab heal juhul paar nii väikest jooksu,” seletas Leesmäe. “Aga kuuldavasti oli mullu asi veel hullem: siis võttis maratonist osa 14 inimest.”
Eestlase teada mängib jooksjate vähesuses peamist rolli siiski Egiptuse poliitiline olukord, sest varasematel aastatel on seal osalejate arv küündinud üle 1000.
“Hurghadaski on praegu pilt masendav,” jagas Leesmäe muljeid. “Paljud ehitused on pooleli ja hotellid kinni. Nad ootavad pikisilmi Vene turiste tagasi, sest töötavad hotellid on pooltühjad. See turismindust tabanud mats on kindlasti osavõtjadki minema peletanud.”
Kõik kolm distantsi algasid naisvaarao Hatšepsuti templi juurest. Edasi joosti mööda maanteed kilomeetri jagu kümnekilomeetrisele ringile, mida maratoonarid läbisid neli korda. Lõpetati taas templi lähedal.
“Üldiselt oli igav rada,” märkis Leesmäe. “Algul olid ühel pool hauakambrid ja kujud, jooksime mööda vaarao Tutanhamoni haua avastanud arheoloogi Howard Carteri majast, aga suurema osa ajast ümbritses meid kõrb. Ringi keskel läbisime korra elamukvartali ja seal elasid lapsed kaasa, tahtsid patsi lüüa, aga enamikul rajast kaasaelajaid ei olnud.”
Ilm oli jooksumehe kinnitusel mõnus: väljas oli umbes 20 kraadi.
“Et rahvast nappis, oli igav joosta,” tõdes pärnakas. “Jooksin suurema osa ajast kolmeses grupis, aga viimasel ringil lagunesime ära. Rajatähistust peaaegu polnudki ja kilomeetritähistusest ma sotti ei saanud. Aga turvamine oli kõva. Kõigil ristmikel valvasid automaatidega sõdurid. Mujal rajal seisis suur hulk politseinikke.”
Teeninduspunktid olid jooksja kinnitusel iga 2,5 kilomeetri tagant. Neis pakuti välja kallatud pudelivett ja banaani.
“Algul kartsin, et seal on tõuse, aga neid oli vähe,” jutustas Leesmäe. “Valmistusin selleks maratoniks hoolikalt, kuid kahjuks jäin paar päeva enne jooksu haigeks ja enesetunne oli väga kehv. Eestis poleks võib-olla jooksma läinudki. Alustasin küll tagasihoidlikult, ent lõpp läks ikka raskeks.”
Egitpuse maratoni võitis jordaanlane Hayel Alrawahneh ajaga 2:42.27. Leesmäe lõpetas 3:42.45ga. Koomiliseks muudab loo aga see, et 71aastasele jooksumehele kirjutati Egiptuse suurima maratoni lõpuprotokolli 11. koht. Eurooplastest oli eestlane koguni kuues! Oma vanuseklassis krooniti Leesmäe kindlaks võitjaks.
“Üllatas seegi, et finišis ei antud veepudelit ega üldse midagi,” teatas Leesmäe rahulolematult. “Aega võeti stopperiga käsitsi. Kas vanuseklassi võitjana mingi auhinna oleksin saanud, ei tea, sest pidin tõttama tagasi hotelli ja Hurghadasse suunduvale bussile.”
Leesmäele tegi nalja seegi, et kui enamasti määratakse maratoni lõpetamiseks piiraeg kuus tundi, siis Egiptuses kulus viimasel 42,2 kilomeetri läbimiseks üle kaheksa tunni.
“Kogu nende korraldus tundus nii totter, et mõtlesin saata neile kirjaliku juhise, kuidas peaks jooksu organiseerima,” muheles Leesmäe.
Küsimuse peale, kas ta läheb tuleval aastal Luxorisse oma vanuseklassi võitu kaitsma, hakkas Leesmäe naerma.
“See oli mu 24. maraton. See on huvitav, et Egiptuseski korraldati maraton 24. korda,” arutles jooksumees. “Ega ma neid välismaratone kogu. Kaks aastat tagasi käisin Mallorcal võistlemas. Avastasin, et Dubai maraton on jaanuaris. Ehk lähen järgmisel aastal hoopis sinna.”
Teist aastat järjest jaanuaris Egiptuses puhanud Leesmäest sai seal mullu kogemata omamoodi kuulsus.
“Hotell korraldas väikese jooksuvõistluse, kus sain kolmanda koha ja olin pärast hotellis tehtud mees,” meenutas Leesmäe lõbusat seika. “Et olin võrreldes teiste jooksjatega märgatavalt eakam, pidin andma intervjuu kohalikule raadiole ja televisioonile. Jooksu ennast polnud õieti ollagi: ehk napid neli kilomeetrit. Eks see rohkem turistidele tehtud, sest kohalikke jooksjaid nägin tänavatel vaid paar korda.”
Janek Oblikas, kes peab portaalis Marathon100.com arvestust eestlaste maratonide läbimise üle, ütles, et tema andmeil ei ole ükski eestlane enne Leesmäed Egiptuse maratonil osalenud.
