Essee: Minu eetiline Eesti Vabariik

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu noorte vabaajakeskuse fotokonkursi “Minu eetiline Eesti Vabariik” võitis Grete Raspen Masingu pilt “Ebaeetiline – Eesti omal mullal lebotav vetsupotikene”.
Pärnu noorte vabaajakeskuse fotokonkursi “Minu eetiline Eesti Vabariik” võitis Grete Raspen Masingu pilt “Ebaeetiline – Eesti omal mullal lebotav vetsupotikene”. Foto: PP

Aastasadu on Eesti-Liivi territoorium olnud võõrvallutajate käes, kes kõik on endast maha jätnud loendamatul hulgal märke. Nüüd, kui eestlastel on oma riik ja territoorium, otsitakse neid märke näpuotsaga taga. Märke oma kultuurist ja ajaloost püütakse nagu lindu, keda on alati näha, aga keda kunagi kätte ei saa.

Eks meil kõigil ole soov teada rohkem oma sugupuust ja esivanemate minevikust. Millised nad olid? Kus nad elasid? Kõige raskem on vastata küsimusele, millele hakkavad vastust nõudma ka meie järeltulevad põlvkonnad: kuidas nad elasid?

Eesti on olnud osa Vene tsaaririigist, Rootsist ja isegi NSVList. Kõiki neid on valitsetud erinevate põhimõtete ja eetikareeglite järgi. Uurides veidi ajalugu ja Eesti talupoegade suhtumist võõrvõimudesse, on märgata olulist erinevust valitsejate vahel. Sageli mäletatakse Rootsi võimu kui talupoegade kuldajastut, aga NSVLi võimu kui nuhtlust rahvale.

Nende nii grandioosne erinevus tuleneb antud hetke liidritest ja nende moraalsest kasvatusest. Mida rohkem vabadust ja võimalusi sai rahvas, seda helgemini seda aega mäletatakse. Seega võib järeldada, et rahva heaolu sõltus väga suuresti juhtide heatahtlikkusest ja nende eetilisusest.

Sajandeid hiljem juhtus midagi, mida meie esivanemad oodata ei osanud. Eesti sai vabaks. Jah, maailmakaardile tekkis uus riik, mida tuntakse Eesti Vabariigi nime all. Hoolimata uuest ajastust ja oma riigist, pole muutunud asjaolu, et ka meie heaolu sõltub veel suuresti meie armsa maalapi valitsejatest. Kui lähtuda põhiseadusest, ja rahvas on kõrgeima võimu esindaja, kas siis saab süüdistada meie sõnaosavaid poliitikuid?

Erakondi on erinevaid vastavalt nende eesmärkidele. Osa neist paneb rõhku majandusele, teised sotsiaalpoliitikale, aga kolmandate eesmärk on päästa loodus. Et sotsiaalpoliitika lähtub eeldatavasti eelkõige kulutuste suurendamisest inimeste heaolule ja turvalisusele, peaks see olema justkui kõige eetilisem valik, aga kust tulevad toetused, kui majandus on halb või pole metsa, mida välja viia.

Ei ole õigeid ega valesid otsuseid. Ei ole olemas erakonda, kelle eesmärk oleks rahvast kiusata. Sellest järeldub tõde, et meie valikutest ei sõltu nii palju, kui esmalt arvata võib. Valitsus ja riigijuhid tahavad kodanikele alati parimat, hoolimata oma koosseisust.

Meie heaolu hakkab praegusel heaoluajastul üha vähem sõltuma riigist, selle eetilisusest ja riigi juhtidest. Selle kõrval hakkab silma paistma uus asjaolu, millele varem nii suurt tähelepanu ei pööratud - meid ümbritsev keskkond.

Selle all ei pea ma silmas üksnes uhkeid maju ja kalleid maastureid, vaid ka kõige pisemaid asju, näiteks sõprade olemasolu, abivalmidust, lahkust ja vastutulelikkust. Kõik see määrab tuleviku meie laste ja lastelaste jaoks.

Kõige parem viis selle jälgimiseks on käia ringi ja panna tähele, kas sulle tullakse appi, kui kott läheb katki või rahakott kukkus taskust maha.

Loomulikult ei tohi unustada seda kõige tähtsamat - iseennast. Kõik algab enda jälgimise ja muutmisega. Nende punktide ignoreerimisel pole kogu eelnev tähtis ja Eesti oli, on ja jääb selliseks, nagu ta on olnud, aga nende rakendamisel muutub maailm me ümber, rajades tee läbi tammede allee Eesti Vabariiki, millele eetilisemat meie planeedil ei leiduks. Sellist Eestit me tahtsime.

Pärnu noorte vabaajakeskuse esseekonkursi “Minu eetiline Eesti Vabariik” vanema vanusegrupi võidutöö.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles