Armastuse võti peitub suhtes iseendaga

Foto: shutterstock.com

Loengupidaja Kristjan Puusild leiab, et oleme praegu välismaailmale orienteeruva ajastu lõppfaasis. “Juba näeme, kuidas inimesed huvituvad üha rohkem sisemaailmast,” räägib Kristjan Puusild. Ainuke mure on tema meelest selles, et pööre toimub välismaailma reeglite järgi: hingeteemadest on saanud tarbekaup. Valentinipäeva eel on meilgi põhjust Puusillaga sisemaailmast pikemalt vestelda. Nädala hakul alustas mees Pärnu kolledžis loengukursusega armastusest.

Puusild, kes on üldsusele tuntud MTÜ Elujooks asutajana, on varemgi oma seminarides tarkusi jaganud. Ta on pidanud 12 aasta jooksul kursusi jooksmisest, filosoofiast, palverännakutest, mehest ja naisest ning kangelase teekonnast. Kui temalt küsida, mis neid teemasid ühendab, vastab ta lihtsalt, et keskne on inimene ja selleks olemine.

Armastuse teema lahkamiseni jõudis Puusild pärast raamatu “Armastus on” lugemist. Niisugust pealkirja kuuldes tekkis minus huvi, mis see armastus ikkagi on. Nii palusingi Puusillal anda oma definitsioon keerulisele mõistele. Ta mõtles veidi ja lausus: “Armastus on äärmiselt soe ja heatahtlik uss, kes neelab iseennast ja kelle kõhus on ajamasin, mis loob maailma, mida pole varem olnud.”