Eile 60 aastat tagasi ilmus ajalehes Säde Mark Soosaare esimene jutuke "Mutipoeg".
Mark Soosaar rääkis õpilastele oma esimesest kirjatükist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda artiklit peab praegune filmimees ja kultuuriedendaja oma ajakirjandusliku tegevuse alguseks. Artikli kirjutas ta 1957. aastal, kui õppis Pärnu Lydia Koidula nimelises II keskkoolis 4.c klassis. Tema klassijuhataja oli õpetaja Evi Kõrre. Sellest, kuidas Soosaar mutipoja leidis ja kuidas ta teda hoidis, saab lugeda artiklist. Meenutusi sellest, kuidas artikkel lehte jõudis, said Pärnu Vanalinna põhikooli 4.a klassi õpilased kuulata õpetajalt ja autorilt.
Sooosaar oli maapoiss, kes käis linnas koolis. Teda huvitas loodus. Kord leidis ta koduteel pisikese musta looma. Ta korjas looma üles, viis tegelase koju, hoolitses tema eest, kuid ühel päeval oli hoolealune kadunud. Mark kirjutas selle kohta jutu ja õpetaja edastas loo ajalehele. Kaua aega ei ilmunud artikkel ajalehes. Mark oli selle juba unustanud, kui 13. veebruaril 1957 ilmus lugu ajalehes Säde.
Õpetaja rõõmustas ja rääkis sellest klassis. Ta palus õpilasel püsti tõusta, kes loo kirjutas. Seepeale oli Mark pugenud laua alla, lõpuks klassist välja jooksnud ja koju läinud. Tal olevat nii häbi olnud.
Kuid ajapikku sai ta sellest üle ja tärkasid uued mõtted. Nii otsustati klassivendadega koguni kriminaalne raamat välja anda.
Mõeldud, tehtud! Kui raamat ehk klade sai täis kirjutatud, juhtus see, et õpetaja konfiskeeris ainueksemplari. Kirjandusmaailma see ei jõudnudki, vaid hoopis õpetajate tuppa, kus see ajapikku räbalaks loeti.
Kuid huvi ümbritseva maailma, inimeste eluolu kohta on jäänud Soosaart köitma aastateks. Selle näited on paljud filmid, mille ta on loonud.
Vanalinna kooli 4.a klassi õpilasi huvitas see, milliseid pättusi koolilapsed vanasti tegid. Põnev oli võrrelda koolielu aastatetagusega. Kohtumine kujunes väga elamusrikkaks ja põnevaks. Asjaosalised oskasid hästi küsimustele vastata ja ajaloost rääkida.
Väike samm, mis tundub nii tähtsusetu, võib elus suurt rolli mängida ja saata inimest kogu elu.