See oli justkui eile, kui hilissügisesed rapsipõllud kõlasid kutsehüüdudest ja lauludest, mida pakkusid rohekas sulerüüs vintlased. Suured rohevindiparved olid tulnud enne rännet maha pudenenud rapsiteradest toituma. Neid leidus põldudel sadu ja kui raudkull parved lendu hirmutas, välkusid kaunid kollakasrohelised toonid halli taeva taustal. Rapsipõld muutus iga vihmasaju järel üha suuremaks mudaväljaks ja rohevindid kadusid.
Tellijale
Surmtõsise pilguga head lauljad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heitlik talv on lõpusirgele jõudnud. Sellest annavad eriti selgelt märku päikesekarva rasvatihased, kes iga päevaga aina veenvamalt “sitsikleiti” esitavad, ja sügavmustad rongad, kes taevalaotuse all üksteist taga ajavad, vandudes truudust. Tagasi on pöördunud ka rohevindid. Õigupoolest ei võtnudki paljud neist ette rännet ja on ellujäämise nimel salkadena külastanud koduaedu. Eelisjärjekorras neid, kus inimene linnutoidu on välja pannud. Nad on eriti aplad päevalilleseemnete järele, mida matsutavad kahe nokapoolega.