Surmtõsise pilguga head lauljad

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

See oli justkui eile, kui hilissügisesed rapsipõllud kõlasid kutsehüüdudest ja lauludest, mida pakkusid rohekas sulerüüs vintlased. Suured rohevindiparved olid tulnud enne rännet maha pudenenud rapsiteradest toituma. Neid leidus põldudel sadu ja kui raudkull parved lendu hirmutas, välkusid kaunid kollakasrohelised toonid halli taeva taustal. Rapsipõld muutus iga vihmasaju järel üha suuremaks mudaväljaks ja rohevindid kadusid.

Heitlik talv on lõpusirgele jõudnud. Sellest annavad eriti selgelt märku päikesekarva rasvatihased, kes iga päevaga aina veenvamalt “sitsikleiti” esitavad, ja sügavmustad rongad, kes taevalaotuse all üksteist taga ajavad, vandudes truudust. Tagasi on pöördunud ka rohevindid. Õigupoolest ei võtnudki paljud neist ette rännet ja on ellujäämise nimel salkadena külastanud koduaedu. Eelisjärjekorras neid, kus inimene linnutoidu on välja pannud. Nad on eriti aplad päevalilleseemnete järele, mida matsutavad kahe nokapoolega.

Mida kõrgemale küünib päikesekera ja rohkem pistavad pead välja lumikellukesed, seda selgemaks saab, millised näevad välja rohevintide emas- ja isaslinnud. Isaste tuhmid, kohati hallikad suletipud kuluvad ja alapool muutub kauniks oliivroheliseks. Mõne isaslinnu sulestik muutub suisa kollaseks nagu võilill ja rohelist annab sellest sulestikust otsida. Mida erksam, seda isasem. Emaslinnud kannavad aga tagasihoidlikku rüüd. Nokk ja jalad on rohevintidel enamasti beebiroosad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles