Diabeedihaige tüdruku olukorda leevendaks sensoriga insuliinipump

Teele Talve
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rebekat saab toetada, kandes raha tema kontole: Rebeka Jürgenfeldt 
EE642200221062224205
Rebekat saab toetada, kandes raha tema kontole: Rebeka Jürgenfeldt EE642200221062224205 Foto: PP

Seitse torget – keskmiselt nii palju peab 11aastane suhkruhaige Rebeka ennast päevas nõelaga torkima, et saada näpuotsast vajalik veretilk, mille abil glükomeetrisse pistetud kontrollriba tema veresuhkrutaset näitab. "Õnneks süstima ta ennast enam ei pea, selle teeb ära pump. Aga kui saaks sellestki näpu torkimisest vabaks," unistab isa, kes soovib saada tütrele sensoriga insuliinipumba.

"Kuni seitsmenda eluaastani oli Rebeka tavaline terve laps," alustab isa Viljar juttu. "See juhtus neli aastat tagasi. Ta oli Saaremaal tädil külas, kui seal märgati, et tüdruk käib palju vetsus ja joob suures koguses vett," meenutab isa, kelle sõnutsi arvasid sugulased, et Rebekal tuleks kontrollida veresuhkrutaset. Perearsti proovid näitasid, et Rebeka põeb esimese tüüpi diabeeti.

Diabeet ehk suhkruhaigus on energiaainevahetushäire, millele on iseloomulikud pikka aega kõrgel tasemel püsiv veresuhkrusisaldus ja häired süsivesiku-, rasva- ja valguainevahetuses.

Esimese tüübi diabeet on veresuhkru tõusuga krooniline haigus, mille üks iseloomulikumaid tunnuseid on insuliinisõltuvus. See tähendab, et patsiendid peavad endale ise insuliini süstima, sest nende seedekulglas laguneb insuliin ära. Insuliini tuleb esimese tüüpi diabeetikutel hakata süstima kohe, kui neil haigus avastatakse.

Heledapäine Rebeka saadeti pärast tulemuste saamist kohe haiglasse, sest ta veresuhkru näitaja oli isa jutu järgi juba 20–30 millimooli liitri kohta (tervetel inimestel ei ole see näitaja tühja kõhuga üle 5,5).

"Olime paar nädalat haiglas, kus meile räägiti haigusest täpsemalt. Kõneldi sellest, kuidas peame veresuhkrut mõõtma, millistes kogustes ja millal Rebekale insuliini süstida," meenutab Viljar ja täpsustab, et insuliinikogus sõltub veresuhkrutasemest.

Veresuhkrut mõõtis Rebeka toona ja mõõdabki praegugi ise näpust vereproovi võttes umbes seitse korda päevas, sealhulgas enne söömist ja isegi öösel. "Vastavalt sellele süstis ta varem endale ise insuliini. Nüüd teevad selle töö õnneks ära kõhule või küljele paigaldatud kanüül ja selle külge kinnituv insuliinipump," selgitab isa ja lisab, et seade pumpab Rebeka kehasse teatud aja tagant arsti määratud insuliinikoguse.

Päeva jooksul võib vajaminev insuliinikogus suureneda või väheneda. See sõltub, mida Rebeka parajasti teeb. Just seetõttu peab Rebeka oma veresuhkrutaset mõõtma, sest kui tase on tõusnud, peab ta pumba abil kehasse tulevat insuliinikogust reguleerima. "Kui ta vajalikku insuliini ei saa, siis suhkur ei lahustu, vaid muutub mürgiks. Siis tuleb arstidel sekkuda," toob isa Viljar selgust ja ütleb, et seda on tütrel ette tulnud, sest ta ei taha pidevalt sõrmi torkida, vaid soovib elada nagu ülejäänud 11aastased lapsed.

Öösiti peab Rebeka ärkama, et vaadata, ega tema veresuhkur ei ole lakkamatult pumpava insuliini tõttu liiga madalaks läinud. Sest liiga madal veresuhkrutase võib ta viia koomasse. "Kord läks Rebekal veresuhkrutase pärast insuliini süstimist liiga madalaks ja ta langes koomasse. Silmad olid tühjad ja ta ainult röökis. Ma hoidsin teda kinni, et ta ennast ära ei lööks. Ema oli šokis ja jooksis tubades edasi-tagasi," meenutab isa õudsat päeva. "Saime ta tol päeval siiski õnneks kiirabi tulekuks üles turgutada, kui panime talle mett hammaste taha."

Kuidas on suhkruhaigus Rebekale mõjunud? "Ta väsib ise sellest haigusest vahetevahel ära, sest näpuotsad lähevad üpris auklikuks ja ta ei taha ennast torkida," möönab isa, lisades, et Rebeka pääseks ohtratest torgetest ja öisest ärkamisest, kui saaks endale sensoriga insuliinipumpa.

Sensoriga insuliinipump tähendaks seda, et tüdruku käele paigaldataks seadis, mis mõõdab veresuhkrutaset automaatselt. Selle järgi teaks Rebeka, kui palju ta endale insuliini vajaduse korral lisama peab sõrmi järjepanu torkimata.

Samuti annaks sensor alarmiga märku, kui reageerida tuleb kohe. Nii jääks isa sõnade kohaselt ära see, et Rebeka unustab veresuhkrutaset mõõta.

Kui tase muutub liiga madalaks, lülitab masin end mõneks ajaks välja. "Praegu ei maga ta ema rahulikult, sest käib mõõtmas, ega Rebeka veresuhkur liiga madal ole," selgitab isa ja tõdeb, et uue pumbaga see probleem laheneks.

Sensoriga insuliinipump maksab koos haigekassa toetusega 2200 eurot. "Praegu on mul sellest summast puudu üle 200 euro," sõnab ta lootuses, et head inimesed tulevad talle appi.

Viljar ei salga, et on juba abi saanud: 1070 euroga toetab pere Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing, 200 euroga lubab peret aidata Pärnu Shalomi abikeskus, 200 euroga paneb õla alla Jenny Kruse heategevuspood ja üle 300 euro on pere saanud sotsiaalmeedia kuulutuse abil.

Aidata saab ka riietega

Pärnu Shalomi abikeskuse juhataja Anne Aasa sõnutsi saab Rebekat toetada mitut moodi, pannes pisikesele piigale toetamiseks tehtud kogumiskasti raha või tuues abikeskusesse müüki korralikke riideid. Rõivaid tuues tasub mainida, et need on mõeldud Rebeka toetuseks, sest siis teavad töötajad neile teist värvi märgistuse panna. Riiete müügi tulu läheb samuti toetuskasti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles