Romek Kosenkranius: Näitame, et kanname Eesti Vabariigi esmaste väljakuulutajate järglastena põhimõtteid

Romek Kosenkranius
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu linnapea Romek Kosenkraniuse pidupäevakõne.
Pärnu linnapea Romek Kosenkraniuse pidupäevakõne. Foto: Madis Sinivee.

Pärnu linnapea Romek Kosenkraniuse kõne Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul vastuvõtul Pärnu kontserdimajas

Tere õhtust, daamid ja härrad, head Eesti Vabariigi kodanikud!

Palju õnne meile kõigile! Täna ja homme tähistame oma riigi, Eesti Vabariigi sünnipäeva.

Eks meile, pärnakatele, ole oluline fakt, et Eesti Vabariik kuulutati välja just siin Pärnus. Täna 99 aastat tagasi kogunesid tõrvikute valgel, sinimustvalge lipu alla kunagise Endla teatri ette inimesed kogu linnast, et kuulata Hugo Kuusneri sõnas "Manifesti Eestimaa rahvastele". Pärast iseseisvuse manifesti ettelugemist vallandus Endla teatri ees tõeline vaimustustorm. Inimesed õnnitlesid ja langesid üksteisele kaela, loopisid mütse õhku ja laulsid sõjaväeorkestri saatel mitu korda vastsündinud riigi tulevast hümni. Ajaloo meenutusi lugedes lummavad mind üksmeel, uhkus ja siiras rõõm oma riigi sünnist!

Täna sadade noortega ühtses rivis Alevi kalmistult Rüütli platsile marssides oli mul küll hea tunne, et meie riigil on tulevikku! Ehk 50 aasta pärast meenutab keegi siinsamas saalis oma riigi üle uhkusest ja vaimustusest, mis valdas inimesi 2017. aastal.

Ja on tegelikult põhjust uhkust tunda pärnakate ja Pärnumaa üle. Praegu liigub Pärnu kindlas tempos: täpselt nii kiire hooga, et mitte kraavi põrutada, nagu seda on Pärnuga juhtunud. Aga mitte nii aeglaselt, et ülejäänud Eestimaa linnadele jalgu jääda. Pärnu on taastanud oma usalduse ettevõtjate silmis: investeeringuid Pärnusse ei mõõda me enam miljonite, vaid kümnete miljonite eurodega. Jõuliselt on investeeritud ja investeeritakse jätkuvalt nii turismimajandusse, teenindussektorisse kui ka tootmisesse. Need omakorda tähendavad piirkonnale iga aasta sadu uusi töökohti.

Pidevalt muutub linna avalik ruum, uuenevad koolid ja lasteaiad, linnapilti lisandub järjest enam uusi avalikke ja eluhooneid. Mullu valmis tiitleid võitnud Rannastaadion, hoo sai sisse Loode-Pärnu tööstusküla teine etapp. Tänavu alustatakse ujula, bussijaama, Rüütli platsi ehitusega. Suured plaanid on arendajatel kesklinnas, ranna rajoonis ja jõe kallastel. Statistika pidi olema küll maailma suurim vale, kuid ikkagi: viimase aasta numbrid kinnitavad, et Pärnu ei kahane enam väljarände tõttu, vaid surmade-sündide negatiivne bilanss on Pärnus rahvastiku vähenemise põhjus. Üks teinegi "vale" pigem rõõmustab: Pärnu on üks neist omavalitsustest, kus proportsionaalselt eelarvest enam panustakse haridusse ja noorte vaba aja sisustamisse.

Pärnu kasvab koostöös ümbritsevate valdadega. Sünnib 51 000 elaniku ja uute võimalustega Pärnu omavalitsus kui tugev maakonnakeskus, mis avab arenguvõimalused kogu regioonile. Juristid teavad Vana-Rooma ütlust dura lex sed lex ehk seadus võib olla jama, aga see on seadus ja seda peab täitma. Seetõttu ei keskendunud Pärnu vaidlustele, kas seadus on halb või hea, vaid läksime vabatahtliku ühinemise etapis otsima olukorrast parimat lahendust. Olen tänulik kõigile neile, kes leidsid ühisosa ja avardavad seeläbi omavalitsuste võimalusi.

Kahtlemata on pärnakad tublid ja edasipürgivad. Suuri ja vajalikke ideid Pärnule ja Pärnumaale küpseb veel. Rail Baltic, Via Baltica, lennujaam, sõudestaadion, kunstisadam – nimekiri on pikk. Need on kavandid, mis aitavad meil siin Eesti nurgas paremini hakkama saada. Need projektid saavad reaalsuseks siis, kui oskame üksteist kuulata, teha kompromisse ja koostööd. Leppimises ja ühiste eesmärkide nimel riigikogus, maavalitsuses, volikogudes, omavalitsustes ja ametkondades töötades, kaasates võimalikult palju liitlasi ja mitte unustades neid, kelle heaks neid asju teeme, võime saavutada iga sihi.

Üliolulised on protsessis inimesed, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Nagu Maslow oma püramiidiga tõestas, motiveerib inimesi tegutsema tunnustus tehtu ja tehtava eest. Täna austame vapimärkide kavalere. Neid, kes on oma tööga panustanud Eestile. Tublisid, keda märgata, leidub alati enam. Kiitkem rohkem neid, kes Pärnut ja kogu Eestit hoiavad ja kaitsevad! Kiidan siinkohal kõiki Toomaseid, Andreseid, Kadrisid, Indrekuid, Marte ja Kaleveid, kes Eesti elu edendamisse on oma panuse andnud!

Tunnustuse vähesus viib kibestumiseni ja solvumiseni – need murendavad koostöö ja ühtsuse seista isamaa heaolu eest. Mind teeb praegu murelikuks meie ühiskonnas võimust võttev antagonistlik konkureerimine, sellega kaasnev väiklus ja kadedus, mis meid pimestab ja ühiskonda lõhestab. Kui me ei saa raudteekoridori läbi Tartu, siis ütleme, et Eestil pole seda vaja ja ärgu tulgu seda üldse! Kui meil on eriarvamused president Pätsi rollist ajaloos, kisume kas või Eesti pooleks, et ausammast talle ei tuleks. Mitte Rail Balticu tee koridor ei lõhestada Eestit, vaid leppimatu vastandamine ja polariseerumine ühiskonnas. Oleme kohati väga õelad, ajaloost on sellest kurbi näiteid. Usuteadlane, ajaloolane ja Tartu ülikooli rektor Johan Kõpp on oma mälestustes kirjutanud, et teise maailmasõja ajal imestasid Eesti okupeerinud Saksa ohvitserid, kui varmad olid eestlased oma naabri peale kaebama ja tegelikult tühise asja eest, inkrimineerima kõige raskemat karistust nõudva kuriteo oma rahvuskaaslasele. Sama ennast hävitavat käitumist märkasime Stalini repressioonide ajal.

Argumenteeritud väitlus oma seisukohti esitades on demokraatlikus ühiskonnas loomulik protsessi osa, aga kui see muutub üksteise suhtes vaenulikult konkureerivaks või lausa jõhkraks ühiskonna lõhestamiseks, on asjad halvasti. Riiakatest inimestest hoitakse eemale. Nii kaotame needki liitlased, kes meil on. Kordan Noor-Eesti liikumise kesksema juhi Gustav Suitsu üleskutset. Seda üleskutset uuendas kunagi president Lennart Meri. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!

Ma usun, et meie esivanemad kogunesid täna 99 aastat tagasi, Endla teatri ette vabariiki välja kuulutama lootuses, et me oskame tulevikus hoida ühte nii nagu nemad tol päeval. Olla oma ideaale saavutades ühtsed, nagu nemad olid seda ligikaudu sajand tagasi Endla teatri ees või nagu nad mõnel vabadussõja kuulsusrikkal lahinguväljal end tundsid. See tunne pole meile ju võõras! Vabadussõda ei oleks võidetud, kui igaüks oleks rindel oma projekti ajanud. Balti kett oleks jäänud olemata, kui oleksime jäänud vaidlema selle üle, kas inimkett peab minema läbi Valga, Võru või Pärnu. Näitame pärnakatena kogu Eestile, et kanname Eesti Vabariigi esmaste väljakuulutajate järglastena põhimõtteid, mis kindlustavad rahvusriigi säilimise 25 ja 100 aasta pärast. Näitame, et oleme kogukonnas üle erimeelsustest ja Eesti riigi väljakuulutajate monument avatakse riigi 100. sünnipäeval Pärnus.

Elagu Eesti! Palju õnne vapimärgi kavaleridele ja kõigile meile, riigi kodanikele, riigi sünnipäeva puhul!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles