Merilin Tipp: Naastes kodumaale

Merilin Cherry. Foto: PP

Pärast kuut Ameerikas veedetud aastat astun Tallinna lennujaamas lennukilt ja hingan suure sõõmu karget Eesti õhku. Olen kodus. Mississippi lõõskav kuum päike vahetub eestipäraselt pimeda ja sombuse talvega. “Olgu, pole hullu, küll see suvigi ükskord tuleb,” mõtlen endamisi ja asun teele Pärnu poole.

Järgmisel hommikul ärkan juba suvepealinnas. Ainus jama on, et pole suve. On lumevallid, krõbedad külmakraadid ja ulguv tuul. Päikest ei kusagil. “Ah, mis seal ikka, küll läheb paremaks,” pobisen omaette ja asun, koer kaaslasena kõrval, kodulinna taasavastama. Ja lähebki! Ohoo! Vana rannatee ei olegi enam sama. Nüüd on Pärnus promenaad, matkarada, vaatlustornid ja moodne seikluspark. Natuke maad edasi Rannastaadion. Viimati aastaid tagasi spordiareenist mööda kõndides nägin vaid purjakil noori ihuhädasid vastu staadioni väsinud aeda rahuldamas.

Aga nüüd! Nüüd on meil moodne spordikompleks, suisa Pärnu linna aasta tegu. Vägev! Kodulinn areneb. Minust möödub üsna mitu inimest, kes uudishimulikult piidlevad mu kaunist üle ookeani lennanud tõukoera. Vaatavad, naeratavad häbelikult ja jalutavad edasi sõnagi paotamata. “Ahh, eestlased…” mõtlen ja longin linna poole.