/nginx/o/2017/03/15/6452411t1hfd4f.jpg)
Mannekeeniesitused, selfid ehk endlid ja Instagrami filtrid ei ole harjumuspärased politseiametniku tööriistad, kuid omal moel töötavad needki meie turvalisuse nimel.
Miks teeb politsei maantee ääres selfiesid?
/nginx/o/2018/08/01/11147105t1h7899.jpg)
16. märts 2017, 06:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2014. aasta kevadel tahtis Lääne prefektuuri liiklusjärelevalve tööd koordineerinud Sander Peremees jagada inimestele kolleegide üles võetud kaadreid Supermani kostüümis hääletajast, kuid lustakat vaatepilti polnud võimalik kuidagi inimesteni toimetada. Nii sai teoks juba pikalt plaanitud idee teha Lääne prefektuurile Facebooki leht, kus oma tähelepanekuid jagada.
Lõbusaid videoid jagada polnud mõistagi prefektuuri peaeesmärk. Politseinikud taipasid, et tuleb olla seal, kus inimesedki. Lehekülje jälgijate arvu kasvades märkasid ametnikud, et nende teated jõuavad aina suurema hulga inimesteni. Postitades turvakaamerate pilte poe- ja kütusevargustest, jagasid kasutajad teateid ohtralt. Paljud väärteodki lahendati kiiremini.
/nginx/o/2017/03/15/6452413t1h2d70.jpg)
Kuigi Lääne prefektuuri lehte jälgib ligikaudu 5000 inimest, on menukamad postitused-teated jõudnud 300 000 silmapaarini.
Nii mõnigi lõbus selfi on toonud meie lehele inimesed, kes hiljem on aidanud leida tunnistajaid kuriteole või kurjategija ise tuvastanud. Andres Sinimeri
“Meile on oluline see, kui suur on meie aktiivne jälgijaskond. Kõige tähtsam on hoiatada võimalike kelmide eest,” teatas Pärnu politseijaoskonna juht Andres Sinimeri.
Sinimeri ei varjanud, et sotsiaalmeedia eesmärk on ühtlasi näidata politseinikke eelkõige inimestena. Seega ei puudu Facebooki kasutamisel meelelahutuslik eesmärk. “Nii mõnigi lõbus selfi on toonud meie lehele inimesed, kes hiljem on aidanud leida tunnistajaid kuriteole või kurjategija ise tuvastanud.”
Järgmine märkimisväärne põhjus, miks politsei sotsiaalmeediat patrullib, seisneb selles, et politsei sõnumid väärtegudest pole ainsad, mis seal liiguvad. Kulutulena levivad teated kahtlasest tegevusest, mille tõele vastavust on keeruline kontrollida.
Küll on tume kuju kellegi aknast sisse vaadanud, teinekord sõidab Pärnumaal pervertide buss ja väikesed poisid kõnnivad valest kohast üle tee. Tihti võib sellistele teadetele sõna sekka öelda Sinimeri.
Nähes, et vapimärk prefektuuri lehe profiilipildina ei kõneta inimesi, otsustasid korrakaitsjad, et ametnikud peaksid sotsiaalmeediasse oma näoga konto looma.
“Kui sotsiaalmeedias räägitakse politseinike tööst, juhitakse tähelepanu ametnike mitterahuldavale käitumisele või levitatakse turvalisust mõjutavaid kuulujutte, siis olen kommenteerinud,” selgitas Sinimeri.
Näiteks kurtis Märgatud-tüüpi lehel autojuht, et teda peatanud politseiametnik oli jalaga auto numbrimärgi puhtaks löönud. Kaebaja leidis, et selline käitumine pole õige.
Sinimeri reageeriski: logis Facebooki, märkis, et nõustub postitajaga ja lisas vabandava kommentaari.
“Loomulikult on tähtis anda inimestele teada, et oleme info kätte saanud ja arvestame sellega,” ütles jaoskonna juht.
Teinekord teatas lapsevanem Facebookis, et tumedad mehed kahtlase bussiga tahtsid teda ja last röövida. Sellele vastasid ülejäänudki kasutajad ja teatasid, et on sama bussi näinud. Kõnealust postitust jagati tuhandeid kordi ja see jõudis kümnete tuhandete inimeste silme ette.
Politseinikud otsisid tunnistajaid. Inimestelt küsides tuli alati välja, et nad olid juhtunu kohta kuulnud mõnelt teiselt. Ei leidunud kedagi, kes oleks bussi silmanud või kuriteokatset pealt näinud.
Kuu tagasi väitis noor naine, et ööl vastu 22. jaanuari kõndis ta koju, kui talle lähenesid Kaevu tänaval kaks meest, kes esmalt temaga juttu tegid, ent hiljem ründasid. Jutu tõenduseks postitas ta pildi väidetavalt noaga kriimustatud näost.
Neiule tuli endalegi üllatusena, et temaga võttis Facebooki kaudu ühendust politseiametnik ja palus lisateavet. Infot teatajalt ei tulnud ja peagi kadus esialgne postitus sotsiaalmeediast. Politseijaoskonna juhi sõnutsi ei saa kindel olla, et kuritegu toime ei pandud, kuid politsei neiu jutule kinnitust ei leidnud.
Sinimeri ütles, et ilmselt leidub neid, kellele tuleb halva üllatusena, et nende rumala nalja või tähelepanu otsimise peale politsei reageeribki ja nii peab inimene olema valmis ütlusi andma. “Nii nagu avalikus kohas arvestame sellega, et me ei ole üksi, peame seda tegema internetiski,” seletas jaoskonna juht.
Kuulujuttudest kerkivad enamasti esile samalaadsed postitused. “Levinuim näide on info, et koolide läheduses meelitatakse lapsi autosse,” jutustas Sinimeri. “Mõnigi kord on selgunud, et tegemist on olnud fantaasiaga või on peetud vanema sõidukiga eakat härrasmeest, kes lapselapsi ootab, kommionuks.”
Sinimeri märkis, et politsei on kokku puutunud vähemalt ühe Pärnuga seotud libahoiatusega, mille autor ilmselt tahtiski inimesi traumeerida ja segadusse ajada.
Jaoskonna juht ütles, et teadet tuleb kontrollida igal juhul ja neil pole vahet, kustkaudu süüteoteade laekub. Menetluse alustamiseks politsei avaldust ei vaja. “Panen inimestele südamele, et kui postitada, võiks olla kindel, et juhtum on toime pandud, ja olete politseiga sellest rääkinud.”
Kuigi korrakaitsjad kasutavad Facebooki aktiivselt mujalgi maailmas, pole kõik riigid sellise praktikani jõudnud. Kord külastasid Pärnu politseinikke kadetid Saksamaalt, kellega koos tehtud pilti tahtis kohalik ametnik Facebookis jagada, kuid tuli välja, et Saksa politsei reeglid ei luba neil sotsiaalmeedias oma näoga figureerida.
Pärnu politseinikud pole nii konservatiivsed kui sakslased, olles kindlad, et Facebookist saab aina tähtsam tööriist, loomaks inimestega kontakti.
Euroopa politseiamet Europol märgib, et politsei kohalolu sotsiaalmeedias võib olla eriti hea ja hädavajalik viis kuritegusid ennetada, tuvastada ja inimesi informeerida.
/nginx/o/2017/03/15/6452417t1h1d5b.jpg)