Pärnu linn on juba 760aastase ajalooga linn, seda nimetas esimest korda linnaks Saare-Lääne piiskop Henrik 1251. aastal. Toona asus piiskopkonna katedraali ja kõrgeima esinduskogu ehk kapiitli asukohaks valitud linn küll praeguse Vana-Pärnu kohal. Seal toimusid aastatel 1260–1262 järgmise piiskopi valimised ja hea sadamaga linn kujunes ilmselt üsna oluliseks keskuseks.
Kuid Lihulas Saksa ordurüütlite kaitse all resideeriv piiskop ei suutnud oma pealinna kaitsta. Reedel, 2. veebruaril 1263 ründasid Pärnu (lad k Perona) linna vürst Treniota juhitud paganlikud žemaidid. Linn laastati ja põletati, see oli alles üks esimestest Leedu aladelt Vana-Liivimaale tehtud rüüsteretkedest.
Keset külma talve peavarjuta jäänud inimesed otsustasid elama asuda teisele poole jõge Saksa ordu territooriumile ja viimasena nimetatu ehitas nende kaitseks sinna lossi, kuhu pandi ametisse ordukomtuur.
Tosina ordurüütliga kapiitel ja selle abijõud olid tollal ilmselt küllalt mõjusad ja lossi ette elama asunud kodanikke vahepeal Leedu suurvürstiks saanud Treniota ega teisedki paganad enam ei rünnanud. Linna nimeks sai esialgu siit alanud suure ja kaugele (Pihkvani) viinud veetee järgi Embecke (Emajõgi). Kodanikud aga ei võtnud seda nime omaks ja nii kinnistus järjepidevust toonitav Uus-Pärnu.
Ülestõusmispüha
Pärnu kodanike suurpäevaks kujunes ülestõusmispüha 5. aprillil 1265. Sellel päeval andis Saksa ordu Liivimaa haru meister Conrad v. Mandern välja privileegi, millega kinkis linnale maa lossi ees jõest mereni, kuni Reiu suudmeni. Samuti kauplemisõiguse, kalastamisõiguse jõel ja meres ning kolmandiku komtuuri kohtupidamisest laekuvatest tuludest, et linna kindlustada ja arendada. Piiskopilinnades selliseid privileege ei jagatud.
Seega sai Pärnu just nende ülestõusmispühade ajal omavalitsuse, mida ordumeister Gerhard v. Joeck (Jork) 1318. aastal laiendas, eraldades linnale juba poole kohtutuludest ja andes õiguse pöörduda vaidlustes komtuuriga sõltumatu vahekohtu (Riia rae) poole.
Uus-Pärnust sai hansalinn, millega kuidagi ei suutnud võistelda 1330. aasta paiku oma esimese ja palju piiratuma õiguse saanud Vana-Pärnu – linn, mille piiskop Jakob asutas Pärnu esimesele asupaigale.
Ülestõusmispühad jäid Uus-Pärnu kodanikele kõige tähtsamaks ajaks läbi sajandite. Pärnu vapil kujutatud linna reliikvia – püha Musta risti – austamine suurel reedel oli samuti kodanike ja linna tulnud palverändurite kõrghetk. Isegi reformatsiooni ajal püüdis bürgermeister Johann v. Lynthem juba plaanitud pildirüüstet kaks nädalat edasi lükata, et ülestõusmispühad viisipäraselt peetud saaks.
Riia õiguse järgi oli raevalimiste päevaks pühapäev enne mihklipäeva. Siin oli valimispäevaks erandlikult pühapäev pärast ülestõusmispühi.
Alles 1590. ja 1618. aastal, ususõdade ajal, kasutati Pärnus Riia õigusest tulenevat valimispäeva. Sedagi erandlikult, sest 1595. aastal olid raevalimised kuu aega pärast ülestõusmispühi, 1607. aastal kolmandal nädalal pärast ülestõusmispühi ja 1629. aastal koguni enne ülestõusmispühi, suurel neljapäeval. Edaspidi oli korraliste raevalimiste päev enamasti ülestõusmispühajärgsel nädalal.
Viimast korda valiti selle kombe kohaselt ametisse Friedrich Eberhard Rambach 1879. aastal. Nädal pärast ülestõusmispüha korraldas raad kuni Liivi sõjani vastuvõtte komtuurile, maahärra esindajale Pärnus.
Samuti leevendas raad selleks ajaks tuju rikkuvaid maksunõudeid. Näiteks Tallinnas koguti kinnisvaramaksud enamasti ülestõusmispühadeks, keskaegses Uus-Pärnus olid need jaotatud mihklipäeva ja ülestõusmispüha vahel võrdselt. Pool ühes osas makstavast kruntrendist tuli raele tasuda hoopis mihklipäevaks. Võib öelda, et sajandeid kestnud traditsioon tõstis ülestõusmispühad esile ka linna praktilises elus.
Kullatud, hõbetatud, jälle kullatud
Sajandid on teinud aga oma töö. Meie söestunud vapiristki on esmalt Rootsi ajal üle kullatud, seejärel Vene võimu all hõbetatud ja lõpuks jälle üle kullatud. Selle all on seesama rist, mis linlastele on läbi aastasadade kinnitanud, et kõigevägevam meid kaitseb ja päästab. Olgu ohuks tulekahjud, sõjad, üleujutused või majanduslangused – Pärnu on jäänud püsima.
Ülestõusmispühadel võime taas meenutada, kuidas kunagi anti käputäiele ettevõtlikele inimestele ise korraldamise ja enesevalitsemise võimalus. Kuidas meie eelkäijad siin paigas on seda linna ikka ja jälle üles on ehitanud, paremaks teinud ja headel aegadel sellega imetlust pälvinud.
Meil võiks ju olla üks päev, mil rääkida imedest ja visadusest. Kodulinnast ja sellele osaks saanust. Lõpuks sellestki, et see paik on meile elamiseks, mitte ainult müügiartikkel.