Kalev Vilgats: Küüditatuid mälestades

Kalev Vilgats
, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalev Vilgats
Kalev Vilgats Foto: PP

Täna meenutame mälestuskividele lilli viies ja küünlaid süüdates neid Eesti inimesi, kes saadeti kaugele Siberi teele 1949. aasta märtsi suurküüditamisega.

Ma ei tea, kas minu vanaemale ja emale olid kohad varutud või mitte. Vanaisa viidi omakülameeste kaebuse põhjal minema juba 1945. aasta novembri lõpus. Rahvavaenlase pereliikmeid loodavatesse kolhoosidesse ei võetud ja koduperenaise-tisleri majapidamisest poleks ühismajandisse olnud midagi viia. Sestap pidi vanaema endal ja tütrel hinge sees hoidmiseks otsima tööd mujalt, näiteks Lavassaare turbarabast. Igatahes läks 25. märts 1949 neist mööda nagu ka 1941. aasta juuniküüditamine.

Juuniküüditamiseks valmistuti põhjalikult. Üks tookord küüditatu, hiljuti manala teele läinud Elmar Joosep, meenutas mulle, et nimekirjade kokku seadmisel aitas telefoniraamat. Kui sul oli telefon, järelikult olid jõudnud mingile positsioonile ja olid nõukogude võimule ohtlik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles