Grete Naaber: Hoia kinni, tuleb see nõks!

Grete Naaber. Foto: PP

Üle Eesti on rahvusringhäälingu vahendusel vastselt kõlanud väga lihtne, kuid mõnele vist tõesti keeruline viis hoolida: ütleme üksteisele vähemalt tere! Tegu on järjekordse kampaaniaga sarjast “Märgakem ja hoidkem üksteist”. Tean minagi elanikke, kes oma trepikojanaabreid ei tunne ega tereta. Polevat asja!

Eriti parem poleks seis eramupiirkondadeski, aga seal tuleb mängu nii-öelda sunnimeetod: kevadised ja suvised aiatööd. No kuidas sa kaabid tund aega oma aias mulda-muru, kõrval traataia taga üleaedne just sedasama tegemas. Pealegi on teie vahemaa kõigest kümmekond meetrit. Üks “Tere, jõudu!” kõlab vähemalt. Aga tegelikult tahan kirjutada ühest “nõksust”, mis kõneleb hoolimatusest.

Käisin karpaalkanali operatsioonil ja sõitsin Ristiku tänava haiglast koju. Rahvast oli bussis üksjagu. Pidin seisma. Aga parema käega, mis sidemes, ei saanud ega tohtinudki ma kusagilt kinni hoida. Esialgu sättisin end seisma nii, et toru, millest kinni hoian, oleks küünarnuki haardes.