Laanetaguse Saareoja talu lapsed tunnevad ilvese käpajälgi

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Maal on mugav,” ütleb Saareoja pereema Moonika Jõõts ja haarab sülle pesamuna Antoni. Amelia ja Arthur seisavad nende kõrvale.
“Maal on mugav,” ütleb Saareoja pereema Moonika Jõõts ja haarab sülle pesamuna Antoni. Amelia ja Arthur seisavad nende kõrvale. Foto: Urmas Luik

Saareoja talu trepil uriseb üleni must kass, endal hiir hambus, nagu kardaks, et krahmame tema äsja püütud saagi endale. Peaaegu 100aastase tare ukse avab pereema Moonika Jõõts, kes tööpäeva järel pühendub Amelia, Arthuri ja Antoni tegemistele, kuni jõuab koju pereisa Agu.

Neile, kes arvavad, et vaid linnas on elu võimalik, tõestab Saareoja tegus pere vastupidist. Vanaisa Gustavi ehitatud teed pidi pääseb pere laanetagusest välja, rahvasuu kutsub seda Kusti teeks. Seda mööda viib ema autoga Antoni Kilingi-Nõmme lasteaeda ja vanemad lapsed kooli ja huviringidesse.

Nende huvide haare avaldab muljet: Amelia käib kunsti- ja robootikaringis ja tuntud treeneri Margit Schmidti juhendamisel võimlemas. Vanem poeg Arthur on hõivatud poistekoori, rahvatantsu, robootika, lastejooga ja Filipiinide võitluskunstiga, millega tegelemiseks toob ema ta Pärnu. Noorem poeg Anton käib lauluringis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles