Postijaama pererahvas ütleb uudistajatele lahkelt tere

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Mismoodi me need lihatükid suitsu paneme?” küsib Lodja postijaama perenaine Aime Vilu ettevõtluspartnerilt Kunnar Kriisilt.
“Mismoodi me need lihatükid suitsu paneme?” küsib Lodja postijaama perenaine Aime Vilu ettevõtluspartnerilt Kunnar Kriisilt. Foto: Urmas Luik

Jaroslavli kubermangust pärit müürsepad hakkasid 1794. aastal laduma tulevase postijaama seina, tööga said nad valmis 17. septembriks 1800, mil avati postitee Valmierast Pärnusse. Teadaolevalt on Lodja peahoone tallide, tõllakuuri, sepikoja, postipoiste elamu, küüni ja võlvkeldriga Eestis esimene kivist postijaamahoone tüüpprojekt, mille järgi ehitati Halinga ja Mõisaküla postijaam.

Riigimetsa majandamise keskuse reformi järel koliti Lodja kontor tühjaks ja vallamajas peeti aru, mida neile üleantud kompleksiga kasina rahakoti korral peale hakata. Ja siis ühel heal päeval astusid sisse ettevõtlikud lõunaeestlased Aime Vilu ja Kunnar Kriis ja ütlesid, et neid kõnetab see koht.

Poolteist aastat on nad kohapeal toimetanud, saanud maakohas omaks. Suvel korraldasid nad pärimusürituse “Juuli ja Augusti pulmad” ja pulmatarvikute näituse, mida uudistas ligemale 1000 inimest. Tegevus käib MTÜ Lodja Postijaama Arendamise Seltsi egiidi all.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles