Kas ma olen trennist sõltuvuses?

Pärnus sündinud ja koolis käinud psühholoog Jorgen Matsi ütleb, et “trennisõltuvust” kui ametlikku kliinilist terminit polegi. “Järjest populaarsemaks muutub seisukoht, et käitumisega seotut ei peaks nimetama sõltuvuseks,” räägib Matsi ja soovitab kasutada mõistet “probleemne treeningkäitumine”.

Liigutamine ja treening on otseselt kasulikud ja treeningumahu suurendamist aina paremate tulemuste nimel ei saa tema sõnutsi võrrelda narkomaani üha suuremate doosidega. “Probleemne” on Matsi väitel alati suhteline. Ühele inimesele tähendab see kaht trenni nädalas, teine aga võib teha kaheksa trenni nädalas ja see pole probleem. See on üks põhjustest, miks Matsile ei meeldi sõna “trennisõltuvus”. “Sõltuvus pole selline asi, mis kontekstist sõltuvalt kas tuleb või läheb,” selgitab ta.

Matsi märgib, et enamikul juhtudel on probleemne käitumine mõne muu vaimse tervise probleemi osa. Tihti viitab see söömishäirele. “See, mida inimene tegelikult kardab, on paksuks minemine,” ütleb psühholoog. Toidu piiramise või väljutamise kõrval maandavad harrastajad paksuks mineku hirmu ebamõistliku treeningumahuga. Oma süü on psühholoogi arvates meedialgi, mis ülistab heas vormis olemist ja paneb palju rõhku väljanägemisele.