Teistmoodi rõõmus argipäev

Vasakult: Rein, Joosep ja Tõnu on väga rahul, et nad paigutati just Pärnusse elama. Foto: Mailiis Ollino

"Me ei vajagi tegevusjuhendajat: saame ise kõigega hakkama," teatab kogukonnas elav psüühikahäirega Joosep, kes jagab möödunud oktoobrist Pärnus Kuldses Kodus korterit kahe kaaslasega ja asjatab pool päeva omapäi, tegevusjuhi abita.

Kogukonnas elamist pakkuv AS Hoolekandeteenused kuulub riigile ja tegutseb pea kõigis Eesti maakondades, pakkudes teenuseid üle 2150 psüühilise erivajadusega kliendile.

Pärnu linnas elab kümme erivajadusega inimest kolmes korteris. Kogukonnas elamine maksab klientidele 235–270 eurot. Hoolekandeteenuste Pärnu teenusüksuse juht Liina Männiaru kinnitab, et ettevõte on võtnud eesmärgi viia suurtest kogukondadest eemal asuvate erihooldekodude elanikud tagasi ühiskonda. "See aitab erivajadustega inimeste elu iseseisvamaks muuta. Tegemist ei ole ööpäevase teenusega: õhtuti läheb tegevusjuhendaja koju ja on vajaduse korral telefonikõne kaugusel," selgitab Männiaru.

Päikesepaistelise teisipäeva pärastlõunal avab tegevusjuhendaja Kadi mulle Kuldse Kodu korteri ukse. Minu ees on üles rivistatud kolm härrasmeest: Joosep, Tõnu ja Rein. Mehed on sõbralikud ega kohku külalise ees, vaid suruvad viisakalt kätt ja teatavad oma nime.

Südame teeb soojaks nende rahulolu, kui nad omandavad mõne oskuse. Väikeseid samme on oluline märgata. Kadi

Pikema jututa näitavad mehed mulle oma tube. Ruumid on reporteri külastuseks läikima löödud. "Ah, me koristame iga päev," rehmab Joosep käega ja näitab oma muusikakeskust ja võimsat plaadikogu.

Joosepile meeldib muusikat kuulata ja plaate kõrvetada. Riiulis on tal üle 200 plaadi. Lemmik on Michael Jackson. "Jacksonil on mõnusad rütmilised lood ja ta tantsib hästi," põhjendab Joosep, kes kunagi õppis seltskonnatantsu, aga enam jalga ei keeruta.

Tõnu toas hakkavad silma riiulis asetsevad teosed ja käsitöötarbed. "Aeg-ajalt loen raamatuid. Rohkem meeldib mulle heegeldada: teen linikuid ja padjapüüre," jutustab Tõnu.

Enne kui jõuan Reinu tuppa, hüüab Joosep, et täna on poepäev ja käsib jope selga ajada. Toitu ostetakse kaks korda nädalas. "Varem käisime Säästumarketis, aga see pandi kinni. Rimi tuleb asemele," teab Joosep. "Praegu käime Selveris. Tulevikus vaatame, mis hinnad Rimis on, selle järgi otsustame: jälgime hindu ja ostame odavat kaupa."

Teel poodi pärin meestelt, kuidas neile uus elukorraldus meeldib. "Meil läheb väga hästi, häda pole midagi," ütleb Rein, kes elas enne Pärnusse tulekut Võisiku Kodus Tõnuga. "Elu uues kodus on iseseisvam kui enne: saame süüa teha ja jalutamas käia," lisab Tõnu.

"Mina olen teistest üksikum, sest ma ei käi tööl," möönab Joosep, kes saab töötu abiraha 200 eurot kuus. "13. mail lõpeb toetus ära, siis pean töö leidma." Joosep käib iga kuu töötukassas ja otsib aktiivselt tööd.

Joosep sai äsja vanaisaks, tema tütrel sündis poeg. "Tütrega suhtlen pidevalt meili teel ja Facebookis. Varsti plaanin Tartusse külla minna," teatab vastne vanaisa. Tütrele saatis ta poja sünni puhul 100 eurot. "Oleksin pidanud vist 200 saatma, mähkmed on ju nii kallid," nendib Joosep.

Üks ülesandeid, mille korterikaaslased on Joosepile usaldanud, on poest söögikraami osta. "Ma oskan hindadega arvestada ja kõige odavamad tooted üles leida," tõdeb ta.

Jõuame Selverisse. Iga mees tegutseb isemoodi: Joosep tõttab ostukäruga poodlema, Tõnu istub poepingile, Rein jääb külma ilma kiuste õue ootama. "Mis ma seal soojas istun, niikuinii päev läbi passin toas, siin hea värske õhk," ütleb Rein. Tõnu käib harilikult poes kaasas, aga täna ei viitsi, aitab pärast kotti tassida.

Poes läheb kiiresti. Joosep leiab suurema vaevata ostunimekirjas olevad tooted üles, vaid kaks jääb puudu. "Kus puljongikuubikud ja hapukurgid asuvad?" küsib ta endamisi, seejärel palub poes askeldavalt müüjalt abi ja saab needki kätte.

Asume kodu poole teele. Tõnu ja Rein tassivad toidukotti: üks võtab ühest sangast, teine teisest. Männiaru sõnutsi on Tõnu ja Rein justkui sukk ja saabas: teevad kõike koos. "Nad saabusid Pärnusse koos. Käivad kahekesi tööl, võimlemas ja üleüldse toetavad teineteist väga," räägib Männiaru.

Joosepi kinnitusel on just tema kõige osavam vaaritaja. "Aga eks ma õpeta poisse. Praegu on parim aeg mu elus, sest saan ise süüa teha. Koluveres elades oli ainult kapsas: kapsasalat, kapsasupp, hautatud kapsas, hapukapsas. Kapsast on kopp ees," avaldab Joosep.

Meeste sõnade kohaselt saavad nad kõigega ise hakkama. Tekib küsimus, milleks siis neile tegevusjuhendaja. Joosep vastab: "Meie majas on kaks korterit veel, kus ise hakkama ei saada. Nad vajavad söögitegemisel ja koristamisel abi. Meie teeme kõik ise. Ainult vahendid antakse kätte, millega potti ja põrandat pesta."

Pärast pikemat arutelu tuleb siiski välja, et juhendajad abistavad psüühikahäirega kliente toiduvalmistamisel, CVd koostades ja arstil käies, et kõik mured saaksid räägitud.

"Magustoiduga vajame abi. Mina mõistan ainult rullbiskviiti teha, aga varsti teeme õunakooki. Seda me ei oska küpsetada," nendib Joosep.

Koju jõudes algab usin vaaritamine. Plaanitakse valmistada ahjukartuleid singi ja sibulaga. Kuna majapidamises on ainult üks suur pott, tuleb eilsest alles jäänud hernesupp tõsta teise anumasse. Joosep tõstab supi ringi ja hakkab potti pesema. Rein koorib ja hakib sibulaid. Tegevusjuhendaja soovitab sibulad niimoodi peeneks lõigata, et jääksid suured tükid. Elukogenud Rein väidab vastu, et nii ei saa ju maitset sibulast kätte. Jäävad väikesed.

Tõnu peseb kartulid. Tegusale Joosepile tundub potipesu igav ja ta kamandab ülesande hoopis Tõnule, hakates ise kartuleid koorima. Joosep muheleb, nähes, et jälgin teda ja seda, et tal tuleb töö nii hästi välja. Tõnu on vahepeal saanud poti puhtaks ja pistab märja anuma kappi. Tegevusjuhendaja manitseb potti kuivatama, Tõnu tunnistab viga ja parandab selle. Rein on sibulatega ühele poole saanud ja otsustab puhkama minna. Tõnu peseb kasutatud noad puhtaks ja pistab sahtlisse, saades tegevusjuhilt jälle noomida, sest unustas kuivatada. Joosep viskab kartulid pannile, lisab sibula, singi, pisut õli ja paneb toidu ahju.

Uksekell heliseb. Reinule tuli vennapoeg külla. Kogu päeva emotsioonitu olnud mees muutub kohe rõõmsaks ja jutukaks. Erutusest annab märku tatsuv jalg, mida täheldan teistegi elanike puhul, kui nad millestki meeldivast räägivad. Rein asub otsemaid sugulaselt saadud toidukotti piidlema ja head-paremat kaaslastega jagama.

Rein läheb sugulasega oma tuppa ja meie võtame elutoas istet, oodates valmivat toitu.

Laual hakkab silma 500 tükiga pusle. Pärin meestelt, kas nad on selle kokku pannud. "Kes see ikka viitsib seda kokku panna, see võtaks ju kogu aasta," kostab Tõnu. Joosep täpsustab: "Aastat ei võtaks, umbes pool."

Mehed lähevad vahepeal suitsetama. Neil kulub päevas umbes kümme sigaretti. "Ma tean, et see on halb, aga loobuda ka ei taha, sest see rahustab mu närve," möönab Joosep.

Pärast suitsutiiru lähevad korteri elanikud pikutama. Suhtlen meestega iga päev kokku puutuvate töötajate Kadi ja Liinaga, kes ei ole ülejäänud majaelanikele teada andnud, et seal elavad puuetega inimesed. "Muidu võetakse selline hoiak, et mis nüüd saab. Kardetakse seda, mida ei tunta. Kui inimene ei ole kunagi psüühikahäirega isikuga kokku puutunud, võib see tekitada hirmu ja paanikat. Nad on tavalised inimesed nagu meiegi," arvab Liina.

Kadi jutu järgi on väikesed edusammud need, mis viivad edasi. "Esimestel nädalatel läks pakk plaastrit päevas, kui nad noad kätte said. Enam sellist asja ei esine," jutustab tegevusjuhendaja. "Kliendid on muutunud avatumaks. Südame teeb soojaks nende rahulolu, kui nad omandavad mõne oskuse. Väikeseid samme on oluline märgata."

Naabritega tülli pole mindud, vaid korra on Joosepile mainitud, et ta paneks muusika vaiksemaks. Joosep, kuuldes, et temast käib jutt, saabub tuppa. "Olen jah suur muusikasõber, aga ööklubisse mind ikka ei lasta. Teeksin ühe tantsu. Jacksonilt olen liigutusi õppinud küll," kinnitab Joosep ja üritab lahkunud popkuningat jäljendada. Kaaslased vappuvad naerust.

Kell on saanud neli, Liina ja Kadi tööpäev lõpeb. Lahkuda kavatsen minagi, kuid mehed ei anna selleks luba: reporteril on vaja enne lahkumist kõht täis sööta. Istume kõik koos laua taha ja Joosep tõstab kõigile portsu. Toit maitseb imeliselt.

Mehed soovivad mulle edu kirjatöös ja suruvad naeratades kätt. Luban mehi kindlasti veel külastada. Kõnnin mööda Kuldse Kodu pikka koridori väljapääsu poole ja mõtlen, et nad ei erine meist karvavõrdki. Nad on tegusad, asjalikud ja elurõõmsad. Ainult mälu veab alt. Seepärast ongi hea, et tegevusjuhid aitavad neid ja tuletavad unustatut meelde.

Joosep

Joosep on 49aastane. Pärnusse saabus ta Koluvere Kodust, kus viibis ööpäevase järelvalve all. Koluveres elas ta neli aastat. Joosep on kolmest mehest kõige aktiivsem ja jutukam.

Joosep on enda sõnutsi rikas mees. "Olen palju raha kogunud, aga kätte mulle seda ei anta. Las see olla pangas," arvab ta. "Kui keegi annaks mulle 1000 eurot, paneksin selle panka – olen koguja tüüpi."

Joosep on praegu kodune, teeb süüa ja ootab kaaslasi koju. "Maru igav on kodus, tahaks ka tööl käia," sõnab Joosep, kes kaltse lõigata nagu korterikaaslased siiski ei taha, kuna see pole põnev. "Mulle meeldiks ehitusel töötada, müüri laduda ja basseine ehitada."

Joosepit kimbutab vahel unehalvatus, kuid viimasel ajal seda esinenud ei ole. "See on jube. Mõni hommik ärkan ega saa käsi-jalgu liigutada. Keha on halvatud umbes kümme minutit, siis kõik taastub," kõneleb ta.

Tõnu

Tõnu on 48aastane tõsine mees, kes lobiseda ei armasta. Tõnu saabus Pärnusse Võisiku Kodust, kus ta elas 2002. aastast.

Tõnu eelistab Pärnus elamist Võisiku Kodule, sest siin saab paremat toitu ja tal on oma tuba. "Siin on meeldivalt vaikne, oma tuba on suur pluss," kinnitab ta.

Tõnu tunneb, et on poole aastaga muutunud avatumaks. Tema kokkamisoskus on arenenud: ta tükeldab ja koorib toiduaineid kiiresti.

Tõnu kurdab halva mälu ja selle üle, et kondid on vahel kanged. "Eks ma hakka vanaks jääma," tõdeb ta.

Tõnu käib Reinuga Jannseni tänaval kaitstud tööl esmaspäevast reedeni üheksast 11ni. "Lõigume räbalaid. Hea lihtne töö, konti ei murra," mainib ta. Pärast kaitstud tööd soovib ta avatud tööturule astuda.

Kodus harrastab Tõnu käsitööd. "Heegeldan linikuid ja padjapüüre," ütleb ta.

Rein

Rein on kolmest mehest vanim: 56aastane. Vaikne ja tasakaalukas, ent armastab nalja visata. Oma sõnutsi on ta uudishimulik ja abivalmis. Rein tuli Võisiku kodust, kus ta elas 30 aastat.

Reinule läheb väga korda, kui sugulased teda külastavad. "Tuju läheb kohe heaks, saan alati head söögikraami ka," räägib mees.

Rein tunnistab, et viimasel ajal on tervis halvemaks läinud. "Nägemine on kehvaks jäänud, varsti saan prillid. Muret teevad reaktsiooni- ja mäluhäired: täna räägin sulle midagi, aga homme ei mäleta sellest midagi," möönab ta, lisades, et selg ja sisikondki valutavad vahel. "Eks ma ole juba vana mees."

Rein käib Tõnuga tööl kaltsuribasid lõikamas. "Kaks tundi on parasjagu, rohkem ei jõuakski. Töö on lihtne: ega ma midagi füüsilist teha saaks," avaldab ta.

Rein käib Tõnuga perearstikeskuses vesivõimlemas. "Kümme korda on tasuta, perearst kirjutas välja. Mulle meeldib," teatab Rein.

Erivajadusega inimesed Pärnumaal

• Praegu on aktsiaseltsil Hoolekandeteenused Pärnu maakonnas 118 klienti: kümme Pärnu linnas, 58 Tori Kodus ja 50 Vändra Kodus. Tori Kodu suletakse 2018. aastal ja selle elanikud jagatakse ära ülejäänud Eesti hooldekodude vahel, arvestades, kus asuvad nende pereliikmed ja millise kohaliku omavalitsusega on nad seotud. Ümberpaigutamisega alustatakse tänavu.
• Pärnus elab kümme erivajadusega inimest, kes ei ole ööpäevase järelevalve all. Plaanis on luua veel 20 kohta.
• Peale 30 korteri tüüpi teenuskoha on Hoolekandeteenustel kavas avada Pärnus ja selle lähiümbruses 100 kohta ööpäevast hooldust vajavatele vaimse puudega inimestele. Nad kolivad peremajadesse, kus hakkab elama 24–30 inimest. Elanikud jaotatakse kuueliikmelistesse peredesse, kus hakkavad koos elama ühesuguste erivajadustega inimesed. Esimesed ööpäevased teenusüksused valmivad tuleval aastal.

Andmed: AS Hoolekandeteenused