Esmaspäeva hommikul pärast kevadpühi said Pärnu Mai lasteaia lapsed oma rühmades teate. Teates öeldi, et nende sõber Ott oli pühadeks kanapere käest läinud mune otsima. Ta tahtis kõiki sõpru lasteaias rõõmustada värvitud munadega.
Ott, kana ja värvilised munad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kana aga kanalas polnud, maha olid temast jäänud vaid värvilised suled. Ott märkas, et sulgi oli kanala ümber ja need viisid metsa poole. Nii võttis Ott nõuks kana sulgede järgi üles otsida. Kuid oh häda, kana otsides läks Ottki kaduma!
Ei jäänud lasteaiakaaslastel muud üle kui minna Otti ja kana otsima. Kogu lasteaiapere suundus rühmade kaupa otsimisretkele, teetähisteks kirjud suled.
Mereäärsel karjamaal tuli lastele vastu hall jänes. Jänes palus ennast aidata ja üllatusmunad oma jäneselastele laiali kanda. Nii sai iga laps lusika või taldriku, millele asetas muna. Muna kanti ettevaatlikult, maha pillamata jänkupoegadeni. Sagimist jagus ja nii mõnigi muna purunes selle käigus ettevaatusest hoolimata. Siiski said kõik jänkulapsed oma pühade üllatusmuna õnnelikult kätte. Teed jätkati karjaaia äärt pidi kõndides ja hoolega sulgi järgides.
Karjamaa teises servas kohtuti valge jänesega, kes parasjagu õpetas oma pojukesi jänesehaake tegema. Koos jänkupoegadega said haagid selgeks matkasellidest lastelegi.
Metsaserval kohtasid lapsed veel pruuni jänest, kes õpetas lapsi vältima jäneselõksu. Lastest moodustati ring ehk lõks. Liisusalme lugedes leidis jänes laste hulgast endale pojad, kes kiiresti joostes pidid väljapoole lõksu jääma. Need, kes ringi sisse jäid, muutusid ise lõksu lülideks. Nii selgitati korduval mängimisel välja kiireim jänkupoeg.
Ott ja kana olid aga ikka leidmata! Lapsed jätkasid teed. Oli aeg üle korrata põhitõed selle kohta, mida kadumise korral teha.
Hästi olid lastel meeles kolm tähtsat reeglit: KALLISTA PUUD JA HOIA SOOJA!
OLE NÄHTAV JA KUULDAV!
TEE NÄHTAVASSE KOHTA OHUMÄRK!
Otti otsides oligi juba veidi jahe hakanud, niisiis otsustati mängida puukallistamise mängu. Esimesel korral olid puudeks tüdrukud ja poisid jooksid nende vahel. Õpetaja vile peale otsis iga poiss endale "puutüdruku" ja kallistas teda. Teisel korral otsis iga laps endale kallistamiseks mõne päris puu. Nii sai sooja ja hakkas palju julgem.
Rännates jõudsid lapsed metsalagendikule, siia sai hästi teha ohumärgid. Kasutades lagendikul leiduvaid oksi, käbisid ja kive, koostati kõige nähtavamale kohale suurelt kolm kriipsu üle teeraja – ohumärk! Lagendikuäärsed puud ehiti maast ja taskutest leitud esemetega, vilistati, kopsiti ja taoti pulgakesi kokku, et valju häält tekitada. Äkki kostis kellegi hüüd: "Olen siin! Tulge siia!" Joostes kiiresti hääle suunas leidsid lapsed Oti, kes istus puu najale okstest tehtud onnis. Küll oli tore, et olime ta leidnud! Kallistasime Otti ja tunnustasime teda väga heade teetähiste jätmise eest. Ott aga märkis kurbusega, et oli endale onni ehitades kana koos munadega kuhugi rohu sisse istuma pannud ega leia teda enam üles. Seega tuli nüüd munad ja kana leida. Ümbruskonnas hoolega ringi vaadates leidsimegi nad kõrge rohu seest.
Kõik olid õnnelikud. Kuna lapsed olid Otti otsima tulles targalt käitunud ja võileiva endale seljakotti pistnud, said nad enne tagasiteele asumist keha kinnitada ja Otilegi toidupoolist pakkuda. Rõõmsalt laulu ja vilet lüües seati sammud lasteaia poole. Lõpp hea, kõik hea.