Pärnu linn soovis maist kohustuslikuks teha toidujäätmete eraldi kogumise, nagu see on juba mitmel pool Eestis. Nüüdseks on selge, et uuel moel prügikorraldus ja sellest tulenevalt köögis kartulikoorte eraldi kogumise nõue lükkub edasi. Määramata ajaks.
Tänases lehes ilmunud selleteemalise loo üks allikaid, Ragn-Sellsi esindaja Rainer Pesti märkis muu jutu seas ajakirjanikule, et ilmselt võtavad nii mõnedki seda teadet kergendusohkega.
Kui läheneda küsimusele nii, et biojäätmete konteineri maja kõrvale sisseseadmine ja lisapotsiku kööki otsimine on tülikad ja toovad lisakulutusi, siis tõesti, mida kaugemasse tulevikku see jääb, seda parem.
Pea kõikides prügimajandust puudutavates lugudes mainib üks või teine allikas viimasel ajal murena Euroopa Liidu seatud sihti jõuda prügi sortimises ja taaskasutuses kolme aasta pärast ehk 2020. aastaks niikaugele, et poole pakenditest saaks suunata uuesti ringlusse. Kuidas seda saavutada? Seada sisse üha enam sortimisliine ja püüda need efektiivsemaks muuta?
Tühja juustupaki materjaliks nimetamine pole omane neile, kes tänase lehe uudist kergendusohkega lugesid.
Asjatundjad on tulemuslikemaks nimetanud jäätmete liigiti eraldamist tekkekohas ehk prügi tuleb sorteerida seal, kus see tekib. Kodus, koolis, töökohal, massiüritusel. Nii jääb materjal puhtaks ja on väärtuslikum, seda saab hõlpsamini taaskasutada.
Eksperdid kõnelevad just materjalist. Prügi materjaliks nimetamine tundub ilmselt kummaline ega ole omane neile, kes tänase lehe uudist kergendusohkega lugesid. Oluline muutus, et seatud sihile jõuda, oleks aga just see, kui iga inimene hakkaks mõtlema tühjaks saanud juustu- või küpsisepakist kui materjalist.
Pärnu prügimurede juurde naastes on kurb, et sekeldused hangete ja lubadega on takistanud linnaelanikele mõeldud teavitustööga alustamist.
Toidujäätmete eraldi kogumine on uus kohustus, mis tuleb jäädavalt. Et selline muutus läheks sujuvalt, peaks teavitusega aegsasti peale hakkama.