/nginx/o/2017/04/21/6575527t1ha935.jpg)
Kui tänapäeval peame kilekotti pigem loodust saastavaks tooteks, millele eelistada paber- või riidekotti, oli kilekott kunagi nii popp, et sellega käidi igal pool. Plastkott oli nii hinnaline, et vahel ei raatsitudki seda kasutada.
Kollektsionäär meenutab kilekottide hiilgeaega
/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
23. aprill 2017, 13:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Männituka talu perenaine Maiu Saare aga lausa kogus kilekotte. Ta alustas oma kollektsiooni 1970ndatel, kui Tartu plasttoodete katsetehas neid tootma hakkas. Maiu oli siis üheksa–kümneaastane. Kogumine lõppes 1990ndatel, kui Maiu enam kilekotte juurde ei muretsenud. Aastakümnetega kasvas naise kollektsioon 160 kilekoti suuruseks. Sel kevadel kinkis naine oma kotikogu Seljametsa muuseumile, et huvilised saaksid kollektsioonile pilgu peale visata.
“Esimesi kotte ei julgetud kasutada, need olid nii uhkete piltidega,” avaldas Maiu. Põhjus seisnes selles, et meremehed tõid siia firmakotte. “Neid müüdi suure raha eest: kümme rubla tükk,” jutustas Maiu, nentides, et üle ühe koti laps endale osta ei jõudnud. “Need kanti ikka ribadeks. Tihti pandi veel teine kilekott sisse, et tugevam oleks.”
“Kohati tekkis küll kahtlus, kas käekotte üldse oli,” naeris kollektsionäär seda, kuidas inimesed plastkottidega ringi käisid.
Kui Tartu plasttoodete katsetehas kilekottide tootmist alustas, läks koti hind alla. Siis sai neid osta nii toidu- kui tööstuskauplusest. Erilised kilekotid toodi liiduvabariikidest või saadi tuttavate käest, kes töötasid mõnes ettevõttes. “Sugulased ja tuttavad, kõik, kes kuskilt midagi said, toimetasid need minu või tädi juurde,” meenutas Maiu. Niimoodi sattus tema kogusse autopildiga kilekott. 1980ndatel töötas Maiu mees Pärnu autoteeninduses (vasakult esimene kilekott).
Üks kott toodi hoopis Leedust. Maiu oli enda sõnutsi kooliajal aktivist, suhtles Leedu ja Läti sõpruskoolide õpilastega (vasakult teine kilekott).
Kilekotte sai naine koolistki. Põhikooli ajal tuldi kord rääkima Unicefist. Pärast loengu lõppu sai iga osaleja koti (paremalt esimene kilekott). Paar aastat hiljem, keskkoolis, käidi noortele doonorlusest kõnelemas. “Räägiti, et meil on veel natuke aega, kuid peaksime juba mõtlema hakkama,” meenutas Maiu. Pärast teavitustööd said kuulajad jälle plastkotte (paremalt teine kilekott).
Filatelistide klubis sai üksteisega kilekotte vahetada. “Ma olin 8. või 9. klassis, kui Pärnus tegutses filatelistide klubi. Ma ei julgenud sinna minna, arvasin, et seal vahetatakse ainult marke,” rääkis Maiu. Tegelikult sai seal vahetada kotte, mida endal oli topelt, ja loota sellele, et leiab midagi haruldast. Kotita ei jäänud Maiu seal kordagi ja tema endagi kotid läksid loosi. “Lõpuks aga juhtus nii, et midagi polnud enam vahetada, kõik oli ära vahetatud,” lausus ta.
Kollektsionäär sai kilekotte oma tädi käest, kes kogus neid juba enne Maiut. Tädi suri 1995. aastal ja jättis oma kotid Maiule. “Aga tädi oli selleks ajaks hakanud neid juba kasutama,” kõneles Maiu, lisades, et saadud kogu oli vaid osaline.
Pärast tädi plastkottide kogu saamist polegi naine ühtki kilekotti juurde muretsenud.
1990ndate alguses kinkis Maiu umbes 50 kotti ära. “Tekkisid head suhted Paikuse sõprusvallaga Soomes. Kui läksid külla, polnud kinki kuhugi pakkida: ei pakkepaberit ega kinkekotte,” lausus naine. Ta kasutas ilusamaid ja lastepärasemaid kilekotte kinkekottidena.
Kingiks läks ka Leopoldi ja Äpu pildiga kott. Selle kinkis Maiu kaksikutele lastele. “Pereema pärast ütles, et lapsed läksid järgmisel päeval nende kilekottidega kooli ja olid kohe tehtud mehed Soomes. Klassikaaslased küsisid neilt, kust nad kotid said,” vahendas Maiu.