Kuidas Tallinn muutus Pärnu pealinnaks 2.

Mehed, kes sillutasid teed Eesti rahvuskubermangule. Ülevalt vasakult Otto Strandmann, Jüri Vilms, Jaan Raamot, Jaan Poska, Konstantin Päts, Jüri Jaakson. Foto: Olaf Esna erakogu

Kahe kubermangu eestlaste ühendamisest kirjutati juba Carl Robert Jakobsoni Sakalas, hiljem sellest enam juttu ei tehtud. 1905. aasta revolutsiooni ajal võeti Saare maakonnas 6. detsembril 1905 vastu otsus, kus Jüri Varvase ettepanekul tunnistati vajalikuks ühendada Tallinna kubermangu alla kõik eestlaste maakonnad.

Veebruarirevolutsiooni päevil avaldasid Jüri Jaakson, Karl Menning, Aleksei Nõu, Konstantin Päts, Mihkel Pung, Otto Strandmann ja Jüri Vilms 8. märtsil üleskutse tulla kokku Eesti seltskonna organiseerumise koosolekuks. Osa võtma kutsuti kõikide Tallinna Eesti seltskondade juhatusi/eestseisusi, nõukogude ja revisjonikomisjonide liikmeid, eestlastest linnavolinikke ja kahe kohaliku Eesti päevalehe toimetuse liikmeid. Koosolek toimus 9. märtsi õhtul Eesti lastekasvatuse seltsi ruumides, mis oli puupüsti täis. Samuti olid kohal kubermangukomissar Jaan Poska ja riigivolikogu liige Jaan Raamot.

Koosolek valis enne koostatud ja koosolekul tutvustatud põhikirja alusel Tallinna Eesti liidu 40-liikmelise nõukogu ja seitsmeliikmelise täidesaatva komitee. Pikemate läbirääkimiste järel tunnistati ühel häälel soovitavaks koondada eestlaste maa ühtseks administratiivseks üksuseks. Mõeldi Põhja-Liivimaa ühendamist Eestimaa kubermanguga.