Urmas Hännile: Kes Pärnu sinilipuranda meenutab, sel silm peast (1)

Urmas Hännile
, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Hännile
Urmas Hännile Foto: PP

Pärnakatele, nii reakodanikele kui omavalitsuse igat masti ametnikele, ei paista kodulinna maine eriti korda minevat. Muidu oleks siinmail kas kohe aastal 2006 või pisut hiljem puhkenud rahvarahutused, Pärnu raad aga oleks linlaste nördimuse vaigistamiseks töötanud viivugi puhkamata, kuni neid häbistav probleem saanuks kõrvaldatud.

Pean eelnevaga silmas tõika, et 2006. aastal ei heisatud Pärnu keskrannas suplushooaja avamisel enam sinilippu, ranna rahvusvahelise tunnustuse tähist. Ometi oli lipu pidulik masti tõmbamine olnud eelnenud viiel aastal maikuise ürituse kõrghetk. Teel, milleni oli Pärnu keskrand aastail 1998–2000 pälvinud sinilipu, millega rahvusvaheline komisjon tunnustas Pärnut tehtu eest ja julgustas jätkama sinilipu saamiseks vajalikke ettevõtmisi.

Aeg näitas, et kõrge usk pärnakatesse oli põhjendatud. Nagu olid seda 2001. aastal Pärnus esimese sinilipu heisanud linnapea Einar Keldri sõnadki: “Aastatetagune töö on hakanud ennast ära tasuma. /.../ Olen väga tänulik neile, kes seda tööd tegid, olen nende inimeste üle uhke.”

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles