Kuidas pärnumaalased Aljošat kolisid

Martin Laine
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pronkssõduri ümber seati teisaldamiseks telk, mis tekitas segadust ja viha vene kogukondades.
Pronkssõduri ümber seati teisaldamiseks telk, mis tekitas segadust ja viha vene kogukondades. Foto: Ants Liigus

Pärnu politseinik Harli Hansen ja lammutusfirma juht, Pärnumaa talupidaja Taavi Lass meenutavad eilset ja tänast kümme aastat tagasi kui oma kõige meeldejäävamaid tööpäevi.

Lammutusfirma Lustrum juhataja Taavi Lass tegutseb usinalt Häädemeestel Uue-Jaani talus. Muu seas leiab tema krundilt huvitava tükikese Eesti lähiajaloost. See on kivitükk monumendist, mis taasiseseisvunud Eestis suurima sisekonflikti põhjustas.

2007. aasta 27. aprilli öösel kell kolm äratas Lassi telefonikõne: mees kutsuti viivitamata Tõnismäele, et sealt teisaldada pronkssõduri monument.

“Olime tööd enne vaatamas käinud, sest olime ju selleks hinnapakkumisegi teinud. Nii palju me sellest ikka teadsime,” rääkis lammutusfirma juht. Küll polnud selge, millal täpselt kuju kallale minna saab, sest ärev olukord Tõnismäel oli juba päev varem pihta hakanud: rahulolematu rahvamass seisis ja skandeeris pidevalt ümber Tallinna “vabastajate” monumendi.

Nagu lahinguväljal oleks olnud, kuid tundsin, et oleme õige asja eest väljas. Harli Hansen

“Algul oli segadust palju, et mis, kus ja kuidas,” meenutas Lass. “Kõigepealt öeldi mulle, et ei saagi rahutuste tõttu lammutada, kuid öösel kutsuti ikkagi välja.”

Firmajuht jõudis objektile poolteist tundi pärast telefonikõne saamist. Vahepeal tuli unised töömehed üles äratada, kopajuhi sõidutas ta Lasnamäelt ise kohale.

“Kust me masina saame?” mõtles Lass järgmise väljakutse peale. Üks koppadest oli vanalinnas luku taga, sellele kiiresti ligi ei pääsenud, teine seisis toonase Sakala keskuse juures, mida Lassi ettevõte parasjagu lammutas.

Abiks võeti kaitseväe treiler, sõideti objektile, aeti ekskavaator treileri peale ja sõidutati see Tõnismäele. “Muide, sama ekskavaator lammutas aasta hiljem Pärnu Vallikääru lava,” kostis Lass.

Lustrumi ülesanne oli lõhkuda monumendi kiviosa, rahvasuus Aljošaks nimetatud pronkssõduri eemaldamine jäi teise töövõtja õlule. “Esimene asi, mida nägin, oli see, kuidas pronksmehike autokasti tõsteti. Veok aeti välja ja saime oma kopa telki viia,” muljetas lammutusfirma juht.

Sakala keskuse juurest toodud masin oli pirakas, Lassi mureliku pilgu all mahtus see vaevu telgi alla. “Millimeetri pealt, aga juht oli väga osav,” tõdes ta. Telgist toodi välja 20 autokoormat paekivitükke. “Tõmbasime kopaga tükkideks. Ei midagi keerulist,” nentis Lass.

Kogu öö jooksul valitses närviline meeleolu. Mida tähtsam mees, seda äkilisem: riigi- ja julgeolekuametnikud põdesid kõige rohkem. “Sellist närvilisust pole varem näinud,” muigas Lass.

Lammutajatele anti käsk: hommikul kella kaheksaks olgu monument kadunud. “Jõudsime valmis kümme minutit hiljem. Mõni minut veel ja oleks juba hilja olnud,” rääkis Lass. Selgitades, et autokoormad veeti ära umbes kümne minuti tagant, kuid hommikuseks tipptunniks jäänud veoautod liiklusele jalgu.

Mõne tunni järel näitasid teleuudised juba kaadreid tühjast Tõnismäe platsist ja lammutusfirma juht sai minna koju puhkama, aimates, et see tööots jääb talle igaveseks meelde.

Mis toimus samal ajal telgist väljaspool, mäletab hästi Pärnumaa konstaablijaoskonna piirkonnapolitseinik Harli Hansen. “Kui ma nüüd õigesti mäletan, sõitsime bussidega Tallinna juba paar päeva enne rahutusi, öösel olime hotellis,” meenutas ta. “Olin üks esimesi, kes Tõnismäele patrullima viidi.”

Üle riigi kokku tulnud politseinikud seisid mitu päeva silmitsi rahulolematute massidega, tagaridadest loobiti valvajaid igasuguse prahiga ja kostus vaid pidev sõim.
Üle riigi kokku tulnud politseinikud seisid mitu päeva silmitsi rahulolematute massidega, tagaridadest loobiti valvajaid igasuguse prahiga ja kostus vaid pidev sõim. Foto: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Pealinna koondati mujalt maakondadest palju abijõudu. “Pärnumaale jäi heal juhul neljandik või viiendik politseinikest,” tõdes Hansen.

Eriti ärevaks läks olukord 26. aprillil, kui ümber pronkssõduri oli kerkinud salapärane valge telk. Peagi hakkasid vene kogukondades levima ekslikud sõnumid, et Aljoša on tükkideks tõmmatud, viha kasvas.

Hansen kutsuti kolleegidega välja, tuli moodustada inimkett ümber telgi. Pärnu politseinikule jääb eluks ajaks meelde, kuidas ta seisis kolleegidega ringis, justkui elavad märklauad.

Nende poole lendasid pudelid ja kivid, rahva seast kostis venekeelseid solvanguid. Mida hämaramaks läks, seda agressiivsemaks muutus lärmakas inimmass. “Alguses polnud kiivreid, kilpe – mitte midagi,” kinnitas Hansen. “Mäletan väga selgesti, kuidas minust paar meetrit eemal lendas Pärnu naiskolleegile klaasist viinapudel vastu pead, verd tuli. Ta tuli sealt minema toimetada.”

Esireas seisid eelkõige naised, loopijad peitsid end nende selja taha, seega ei saanud valvajad sinna midagi parata ja tuli kannatada. “Fašistõ! Fašistõ!” kõlasid hüüded. Igal võimalusel tõmmati agressiivsemad mässajad rahvasummast seast välja ja vahistati.

Kogukat vihahoos meest ühes paarilisega maha surudes sai Hansen isegi vigastada: jalg läks liigesest välja. “See pandi paika tagasi ja sain järgmine päev tagasi minna,” meenutas ta.

Pärast mitut rasket vahetust lootsid politseinikud veidigi puhata, kuid mõlemal päeval tuli õhtul mugavast hotellist tagasi tänavale minna, sest rahutused kogusid hoogu.

“Meie ülesanne oli teeotsad kinni hoida, et inimesed edasi ei saaks,” muljetas Hansen. Rahutuste ajal anti meestele lõpuks korralik varustus.

Politseiametniku sõnutsi langes põhilöök märulipolitseile, kuid ärevaid olukordi jagus temalgi.

Lähenev rahvamass tõrjuti tagasi nuiahoopidega. “Pärast sammu tuleb nuiaga ette lüüa, et kui keegi ette tuleb, saab ta kolaka ära,” seletas Hansen. Kolakat saadigi. “Lase või maha, läbi siit keegi ei saa!” mõtles ta vaid.

Piirkonnapolitseinik tundis hirmu ainult bussisõidu ajal, mässu keskelt püsib meeles üksnes saadud adrenaliinilaks. “Nagu lahinguväljal oleks olnud, kuid tundsin, et oleme õige asja eest väljas,” möönis ta.

Pärast kaht pikka päeva ja ööd tuli Pärnu politseinikel veel nädalateks Tallinna tänavatele patrullima jääda. Õnneks möödusid need päevad palju rahulikumalt.

“Rohkem ei tahaks selliseid asju kunagi kogeda. Vähemalt politsei ja ühiskond õppis sellest kõigest palju,” mõtiskles Hansen.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles