Päästjad saavad raha juurde

Pärnu-Jaagupi vabatahtliku tuletõrjeseltsi liikmed ütlesid, et kuigi tingimused saaksid olla paremad, särab nende silm sellegipoolest ja suu on alati kõrvuni. Foto: Mailiis Ollino

Päevi näinud varustus ja masinad. Väsinud auto kõpitsemiseks kulunud uneta ööd. Üksik puhur, mis peab kõige krõbedamalgi talvel kütma soojaks kogu avara komando

Selline on päästeameti, omavalitsuse ja sponsorite toest hoolimata Pärnu-Jaagupi vabatahtliku tuletõrjeseltsi argipäev. Sellegipoolest on priitahtlikel päästjatel sära silmis ja pidev valmisolek reageerida väljakutsetele kümne minuti jooksul.

“Bensiinilõhn ja punavalge auto. Kui sinise vilkuri kumagi on taustaks, motiveerib see mehi,” lausus seltsi liige Andro Oviir, kes teenib leiba Lääne päästekeskuse ametnikuna. “Ja loomulikult innustab soov anda oma kogukonda panus ja ligimest aidata. Seda raha eest ei osta.”

“No vaata seda autot ja varustust!” põhjendas vaimustust eelkõneleja teekaaslane Mikk Mölder, kes korraga on nii kutseline kui vabatahtlik. “Oma kogukonnas tuleb kokku hoida ja peab ütlema, et meil toimib see väga hästi.”

Oma kogukonnas tuleb kokku hoida ja peab ütlema, et meil toimib see väga hästi. Mikk Mölder

Priitahtlikud möönsid, et üksnes silmasäraga kulusid ei kata. Et vabatahtlikel komandodel raha napib, kutsus neid esindav päästeliit Eesti inimesi ja ettevõtteid panustama sellesse, et hukkuks vähem inimesi ja häviks vähem vara.

Päästeliit on võtnud sihiks päästeameti 2025. aastaks seatud plaani jõuda Põhjamaade turvalisuse tasemele. See tähendab, et tules ei tohiks hukkuda üle 12 ega uppuda üle 20 inimese aastas.

Siseminister Andres Anvelt tunnustas hiljutisel päästeliidu pressikonverentsil vabatahtlikke päästjaid aina suurema panuse eest ja teatas, et ministeerium eraldab igal järgneval neljal aastal vabatahtliku pääste arendamiseks pool miljonit eurot lisaraha. Sellest 400 000 eurot läheb päästeameti tegevuskavaga maapääste, ülejäänu politsei- ja piirivalveameti toimimisplaaniga merepääste tugevdamiseks.

Anvelt tõi esile, et vabatahtlike arvu kasvu ei soosita kutseliste päästjate arvelt. Vastupidi: kutselised päästjad saavad järgmisel neljal aastal varustuse soetamiseks aastas juurde kolm miljonit eurot.

Kuna vabatahtlike arv on aasta-aastalt suurenenud, leiab Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun, et eelkõige saab lisaraha abiga neid samal tasemel edasi rahastada. Mullu ja tunamullu hüvitas päästeamet vabatahtlike päästjate tegevuskulusid oma eelarvest ligemale poolteise miljonit euro eest.

Päästeliidu nõukogu esimees Rait Killandi hindab ministeeriumi ja päästeameti panust vabatahtlike toetamisel. Ometi leiab ta, et päästeameti ette antud sihi tagamiseks tuleks priitahtlike päästjate haaret kodanike ja ettevõtete abiga laiendada.

Killandi rõhutas, et päästeliit ei taha võtta päästeametilt eestkõneleja rolli. Küll soovib 111 juriidilise liikmega liit olla edaspidi laua taga, kui riik arutab uut päästemudelit.

/ PP Foto: PP

Pärnumaal on viis vabatahtlikku päästekomandot, kus eelmise aasta seisuga tegutses 100 päästjat. Need paiknevad Ares, Sindis, Pärnu-Jaagupis, Taalil ja Talil. Loomisel on Kihnu vabatahtlik komando.

Merehädalistele on Pärnumaal valmis appi tõttama seitsmeliikmeline Kihnu, 15 liikmega Pärnu lahe, üheksast inimesest koosnev Pärnumaa ja kuueliikmeline Jaagupi vabatahtlik merepäästeselts.

Päästeliitu kuulub neist ainult Pärnu-Jaagupi tuletõrjeselts. Killandi toonitas, et sellegipoolest rääkis liit hiljutises üleskutses kõigi Eesti vabatahtlike päästjate eest.

Kaldasaun tunnustas päästeliitu panuse eest vabatahtluse kultuuri edendamisel ja lobitööl, kuid märkis sedagi, et priitahtlikud komandod tegutsevad ennekõike päästeametiga sõlmitud lepingute järgi.

Lääne päästekeskuse juht peab päästeliidu üleskutset igati tänuväärseks. Selle kõrval kiitis ta siinseid vabatahtlikke aktiivsuse eest sponsorite otsimisel. Niisiis on olnud tema arvates seni tavapärane, et omavalitsus ja ettevõtted toetavad kohalikku vabatahtlikku komandot.

Kaldasauna jutu järgi on päästeameti toetus moodustanud siinsete priitahtlike komandode eelarvest umbes poole, ülejäänu on tulnud mujalt. Päästeliidu nõukogu esimees aga nentis, et Eestis on palju komandosid, mida ei toeta omavalitsus ega ükski sponsor.

Kaldasauna sõnutsi on päästeamet saanud toetada vabatahtlikke niipalju, et nad oleksid valmis operatiivsõitudeks. Nõnda on amet maksnud autode tehnilise ülevaatuse, kindlustuse, remondi ja kütuse, aga ka komando ruumide kütmise eest.

Hädavajalik partner

Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun tõdes, et päästeamet oma tegevust enam vabatahtliketa ei kavanda.

“Kutseliste päästjate süsteem on ehitatud üles põhimõttel, et õnnetuspaigale jõuab lähim auto,” selgitas ta. “Ainult suurtes komandodes (Pärnumaal vaid Pärnus, L. H.) on mitu meeskonda. Ülejäänud komandodes on korraga tööl üks kolme- kuni neljaliikmeline meeskond.”

Et järgmine lähim komando jõuaks õnnetuskohta alles poole tunni pärast, on kutselistel päästjatel seal igal juhul töökäsi vajaka.

Vabatahtlikud osalevad üha enam ennetustööski. “Kogukonnas usutakse vabatahtlikku, kes tuleb ja ütleb, mis on vaja kodus korda teha,” märkis Kaldasaun.

Lääne päästekeskuse juht tõi esile, et vabatahtlikud komandod saavad alguse ennekõike kodanike initsiatiivist ja võimalustest, kuid möönis, et Kihnus andis päästeamet selleks ise tõuke. “Me ei suuda seal ise küllalt võimeka üksusena tegutseda,” tunnistas ta.

Kaldasaun selgitas, et Kihnus võib tekkida vajadus minna väljakutsele nii merele kui maismaale, kuid ei piisa ressurssi, et kolm meest oleks valves nii sealses vabatahtlikus merepäästeseltsis kui riiklikus komandos. “Kui paneme Kihnus vabatahtluse ja maapääste kokku, saame kahe peale võimeka kolmeliikmelise meeskonna, mis suudab reageerida sündmustele nii vees kui maismaal,” sõnas ta.

Kutseliste väike vend

Pärnu-Jaagupi vabatahtliku tuletõrjeseltsi liikmed peavad end sadakonna meetri kaugusel paikneva kutselise komando väikeseks abivalmis vennaks.

Seltsi liige Andro Oviir avaldas, et neil on mõnigi tugev külg, millega olla “suurele vellele” kasulik. “Meil on maastikuvõimekas auto, millega saame pea iga tiigi ja jõe juurde vett pumpama,” sõnas Oviir. “Maastikutulekahjudel saame sõita põlde ja metsi pidi, mahume hästi puude vahele liikuma.”

Priitahtlikud leiavad, et Pärnu- Jaagupi kutseline ja vabatahtlik komando on põimunud ajapikku justkui üheks meeskonnaks. “Koostöö toimib siinse kutselise komandoga ideaalselt,” kinnitas seltsi liige Mikk Mölder, kes ühtlasi on kutseline päästja. “Saame olla üksteise peale kindlad.”

Pärnu-Jaagupi vabatahtlikud on olnud tragid oma tingimusi parandama. “Ma ei tea, et oleks tuldud ise pakkuma,” lausus Oviir. “Oleme käinud ise küsimas. Näiteks: kui olime plindris põrandasoojustusega, pöördusime ettevõtte poole ja kohe tuli jaatav vastus.”

Leaderi programmi abiga ehitasid vabatahtlikud valmis garaaži. Regulaarselt toetavad neid vald ja kohalikud ettevõtted.

Oviir leiab, et üle-eestiline probleem on vabatahtlike komandode hoonete halb seisukord. “Meil on praegu probleem küttesüsteemiga,” nentis ta. “Kütame ühe puhuriga, see pole ökonoomne ega jätkusuutlik. Kuna päästetöödelt tulles tahaks puhtana koju minna, kuluks ära pesemisvõimalus.”

Siiski pole õhuke rahakott Pärnu-Jaagupi priitahtlike ainus mure. “Aega on vähe,” sõnas Oviir. Ta tõdes, et mõnikord on tükk tegemist, leidmaks kaks inimest, kes pere ja töö kõrvalt on valmis väljakutsele sõitma.

Küll on tänu aja oskuslikule planeerimisele ja soovile kogukonda panustada kohalikel kutselistel päästjatel kogu aeg kindel tugi olemas.