Kasemetsat valvavad meistritiitlitega tunnustatud Lääne-Siberi laikad

“Mina suhtun jahikoertesse kui headesse sõpradesse, kellega meil on ühised hobid,” kostab Tõnu Väli, hoides enda lähedal tšempione Vejat ja Voltast. Foto: Urmas Luik

Kasemetsa talu õues seisan valvel kikkiskõrvalise koera ees, kes ootamatut tulijat piirab, kuni peremees kohale jõuab ja tugeva terekäe ulatab. Eemal aedikus kargleb rõõmsalt haukudes kümmekond valkjashalli ja beežikat koera. Need on Lääne-Siberi laikad, keda Tõnu Väli kui MTÜ Eesti Jahikoerte Tõuühingu juhatuse esimees kasvatab.

“Meie laiuskraadil on laika kõige universaalsem koer, ta peab vastu igasugustele ilmaoludele ja tema tegevusvaldkond jahil on kõige laiem, linnust karuni,” seletab Tõnu ja annab laikade tõugudest nii põhjaliku ülevaate, et hakka või samas raamatut kirjutama kiiretest, tugevatest, tahtejõulistest neljajalgsetest, keda aretades pole inimkäsi neid muutnud nõrkadeks ja haigustele vastuvõtlikeks.

Saaremaalt pärit Tõnu ostis külas pikka tühjana seisnud ja võssa kasvanud talukoha kümme aastat tagasi. Rassis siin nagu Põrgupõhja Jürka ja renoveeritud maja on kui roheline pärl. Siin keskendus ta oma kahele hobile: jahikoerte kasvatamisele ja mesilaste pidamisele. Nüüd on Tõnul korpustarudes 14 peret Buckfasti mesilasi, kelle aretasid Inglise mungad tööusinateks, aga ka inimsõbralikeks, nii et mesinik ei pea tarude juures askeldades isegi maski kaitseks pähe panema.