“Paat täis!” hüüavad Pärnu kalurid Tarmo Luks, Priit Pilme, vennad Villu ja Kalle Tüür pitse kokku lüües, soovides niimoodi kamraadidele ilusat tööpäeva. Eesmärk on seatud: täna tuleb kakuam ehk suurem kalapaat räime pilgeni täis laadida.
Galerii ja video: räimeretk Pärnu lahel
6. mai 2017, 17:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pits kanget on igahommikune traditsioon, et kargel koidikul soe ikka naha vahele pääseks. Mehed ise nimetavad seda hommikuseks mõttetalguks. Tänane soov on isegi tagasihoidlik: vahel palutakse kaht paaditäit või ühest kastmõrrast kümmet tonni.
Ärkan kell 2.30, et tunni pärast kutseliste kalameestega Vana-Saugast merele startida.
Jõuan unisena paadisadamasse. Väljas on temperatuur nulli ümber. Porisen omaette: “Miks need kalurid küll nii vara peavad merele minema?” Vastus tuleb kiiresti: “Seepärast, et kalatööstuse naised tulevad kell kuus tööle ja vajavad toorainet. Nemad tahavad tööd teha ja meie peame selleks ajaks tagasi olema,” naljatleb Tarmo. Põhjuseid leiab veel: öösel minnes on meri rahulikum ega loksuta nii kõvasti, ilm on jahedam ja seega püsib kala värske.
Kalameheamet on elustiil: kunagi ei tea, mis homne sulle toob, kui püünised on meres. Tarmo
“Ohhoo, täna tuleb meil õige kerge tööpäev!” hüüatab Tarmo, nähes, et peale minu on appi tulnud fotograaf. Ajame kolleegiga veekindla kombinesooni selga, kaks paari kindaid kätte, kummikud jalga ja olemegi valmis.
Hüppame viiekesi kakuami ja seome väiksema paadi ehk lappaja järele lohisema. Üks mees seab end lappajasse. Oleme graafikus: stardime kell 3.30 ja võtame suuna Pärnu lahele. Räimepüünised ehk kastid asuvad Lindi ja Liu meres, nagu mehed seda kutsuvad. Sõit sihtkohta kestab poolteist tundi.
Kas räimehooaeg on nüüd täies hoos? “Räim pole veel korralikult lahte tulnud, on olnud sellised üksikud sutsud,” selgitab Tarmo. “Kui nüüd soojemaks läheb, tuleb see mass kohale. Kui rahulikult tuleb, on kõik väga hästi. Peaasi, et ei läheks päris soojaks, siis soojeneb vesi ja kala ei ole enam nii kvaliteetne.”
Jõuame muuli vahelt välja. Tuul tõuseb, loksutab korralikult ja viskab vett üle parda. Uurin meestelt, kuidas selline sage veega kokkupuude tervisele mõjub ja millised on kalurite kutsehaigused. “Selg, küünarnukid ja kael,” loetleb Priit, kes kannab tööd tehes seljatuge. “Ühesõnaga: kõik, mis liigub, kulub. Palju tuleb ühes ja samas asendis liigutada.”
Tarmo mainib, et räimepüügis tuleb jalgadega tööd teha. “Lina tõmmates peavad jalad tugevad olema, siis ei kannata ülakeha. Selg on kaluritel nõrk koht, mida tuleb hoida,” teatab ta. Samuti saavad sõrmeliigesed kõvasti vatti: näpud muutuvad ajaga paksemaks ja kõveramaks. “Vanasti tehti tihti tööd puuvillaste sõrmikutega, kuna häid kindaid polnud saada. Nüüd on vähemalt kindad kvaliteetsemad.”
Oleme merel paadiga juba tunni podisenud. Tuleb välja, et sõit sihtkohta ja tagasi võtab kaluri tööst lõviosa. “Poolteist tundi sõidame merele, poolteist tagasi, peale selle tuleb sõita püüniste vahel. Kütust kulub meil hooajal umbes kolm tonni,” märgib Priit. Kalle arvates on see ökonoomne. “Võrreldes suurte kalalaevadega on see köömes. Neil läheb ühe saagi toomiseks niisama palju kui meil aastaga,” täpsustab Kalle. “Kahe paadi peale kulub meil 20 liitrit tunnis,” võtab Tarmo teema kokku.
Esimene räimekast paistab taamal. Lappaja lastakse suurema paadi tagant lahti ja töö võib alata.
Alustuseks tõstetakse üks kasti serv kakuami peale ja seotakse kinni. Seejärel hüppab kogu brigaad lappajasse ja sõidetakse teise serva. Kastmõrd on ühe sissepääsuga püünis: seal on 600meetrine aed, mida mööda kala sisse ujub ja enam välja ei saa.
Tänane ülesanne on räimekaste lapata. Mehed võtavad lappajasse rivvi ja hakkavad käsitsi noodalina ehk võrku sikutama, liikudes samal ajal suurele paadile lähemale. Nii koguneb kala ühte serva. Kui paadid on üksteisest umbes viie meetri kaugusel, on kalu juba näha. Seejärel tõstetakse kala vintsi abil suurde paati.
Tegevus võtab võhmale ja selg väsib kiiresti. Tuletan meelde Tarmo õpetussõnu, et tööd tuleb teha jalgadega. Esimesest kastist saame “vaid” tonni kala. Podiseme teise püünise juurde, kus kordame tegevust, tulemuseks kaks tonni. “Nigel saak,” arvab Kalle. “Aga liigume edasi, meil on kuus kasti veel meres.”
Jätkame teekonda kolmanda kasti poole. Hüppame lappajasse ja hakkame sikutama. Seda kasti on tunduvalt raskem lapata. Kalle juba muheleb. Loen tema ilmest välja, et siin kastis võib olla rohkem räime. Ja nii ongi. Vints kühveldab püünisest välja üle viie tonni kala ja paat saab kurguni täis.
Laine on kõrge ja loksutab tugevalt. Mehed paigutatakse paadis selliselt, et see oleks võimalikult tasakaalus. Ühe suurema laine ajal pudeneb piisk räimi üle ääre. “Aitab küll, lähme koju!” hüüab Tarmo ja tööpäev ongi peaaegu seljataga. Intensiivset tööaega kujunes tunni jagu, ülejäänud kulus meresõidule.
Alustame tagasiteed. Veidi vaiksemal käigul kui tulles, sest laine kipub saaki merre loksutama.
Pärin kaluritelt, kui palju Pärnus selliseid kaluribrigaade eksisteerib. Minu üllatuseks ainult kaks. “Meie ja naabrimehed, kaks paatkonda. Mehi kokku kümme: meid on neli ja neid kuus,” teab Tarmo. “Aasta-aastalt jääb meid vähemaks. Paarkümmend aastat tagasi oli veel kaheksa brigaadi.”
Miks nii? “Kalapüük ei ole enam noorte seas populaarne: liiga palju tööd ja jauramist,” arvab Priit. Tarmo sõnutsi lõpetavad vanad ära ja noori ei tule enam peale. “Vahepeal oli kala vähe ja hind madal, siis lõpetasid paljud tegevuse,” põhjendab Tarmo. Kalle teatel vahetasid paljud kalurid ametit. “Ehitus läks kalliks ja palka sai hästi, paljud läksid Soome,” räägib ta.
Tarmo meelest on see raske töö. “Soolikaid ei tohi karta, merd ka mitte. Rasket tööd tuleb teha ja öösel üleval olla. Pikki päevi tuleb ette. Kalameheamet on elustiil: kunagi ei tea, mis homne sulle toob, kui püünised on meres,” räägib Tarmo tõsisel ilmel.
Jõuame lastiga Japsi, kuhu kalurid toovad oma saagi. Kala kokkuost maksab räimekilo eest 21 senti. Linnakodanikud, keda on kaile kogunenud üle 30, käivad kilogrammi eest välja euro. Turul müüakse räimekilo 1,5 euro eest.
Paati asetatakse pump, mis hakkab merehõbedat välja imema. Mina hakkan huvilistele räime müüma, valdavalt pensionäridele. Päeva pärl tuleb kahelt vanemalt härralt. Üks teisele: “Jube väiksed räimed, tahaks ikka suuremaid.” Teine kõrvalt: “Mida sa ajad? Neid suuremaid ei tohigi müüa ega süüa, need on fosforit täis. Teed pärast suu lahti ja kogu tuba on valge.”
Brigaadi räimepüügi päevarekord on pea 50 tonni. Halval päeval võidakse täiesti kuivale jääda. Tänavu on sekka tulnud üks 700kilone saak, mis on niisama hea kui mitte midagi.
Kell saab kümme. Paat on tühi ja oleme paadisadamas tagasi. “Tibens-tobens,” iseloomustab Kalle tänast tööpäeva. “Veidi üle kaheksa tonni, vähemaga me ei lepi. Paat sai täis,” jääb Tarmo tulemusega rahule.
Kalurite olümpia
Kalurid saavad igal hooajal räime püüda nii palju, kui on ette nähtud, ei grammigi rohkem.
Tänavusel räimehooajal võib artiklis tutvustatud meeskond püüda 324 tonni merehõbedat.
Kuid kolm aastat tagasi toimus midagi harukordset: olümpiamängud, nagu mehed seda nimetavad. Ühelgi pundil ei olnud kindlat kogust, vaid kõigile Pärnu lahe kaluritele seati ühislimiit: 8000 tonni.
See tähendas seda, et kes ees, see mees. Püüa nii tihti, kui jaksad.
“Kogu ööpäeva võis püüda ja nii tehti ka. Olümpiamängud kestsid kaks nädalat ja meie olime pea kogu selle aja merel, käisime kodus ainult magamas,” räägib Kalle, täpsustades, et suur piirnorm püüti selle ajaga täis.
Tarmo lisab, et kui sellesse piirkonda, kust nemad räime püüdsid, kala kohale ei tulnud, püüdsid teised limiidi täis. “Nüüd on meil see kindlus ja meelerahu, et meil on oma ports, mida võime püüda, ja saame selle rahaga arvestada. Olümpia-aastal pidime põdema, kas ja kui palju saab.”
Kalurite hooaeg
- Kevadel alustatakse tindipüügiga, siis tulevad ahven ja räim. Kes tahab, püüab lõpetuseks koha ja vimba.
- Suvel puhatakse, kuna vesi läheb Pärnu lahes nii soojaks, et kala teeb siit minekut. Hobi korras loobitakse lanti ja püütakse koha.
- Septembris hakatakse ahvenat püüdma, kohad ja vimmadki eksivad püünistesse.
- Talvel püütakse jää alt koha.