Juhtkiri: Vaikimine kui heakskiit

Arvamustoimetus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu Postimees.
Pärnu Postimees. Foto: PP

Tänane leht on esimene pärast emadepäeva ja kahetsusväärselt seisavad pühapäevase südamliku kontserdi pildi kõrval võikad uudised oma isa tapnud noormehest ja lapsi nüpeldanud kasvatajast. Esimene lugu on väga erandlik ja selle detailid veel avalikkusele teadmata. Teise puhul on tegu situatsiooniga, mida ilmselt iga inimene vaevata ette kujutab. Kui seda pole omal nahal kogetud, on seda nähtud.

Laste kehaline karistamine – tutistamine, laksuandmine, raputamine, tõukamine – keelati seadusega alles eelmise aasta alguses. Arutelu sellise keelu vajalikkuse üle algas aga 2012. aastal. Toona ei pidanud veerand küsitletud emadest-isadest laste kehalist karistamist vägivallaks ja pea 40 protsenti leidis, et teatud olukordades on lubatud last füüsiliselt karistada. Nende tulemuste pinnalt nõuti nulltolerantsi. “Ühiskonnas tuleb jõuda arusaamisele, et füüsiline karistamine on keelatud, kuna see on alandav ja rikub lapse üht olulisemat inimõigust: õigust kehalisele puutumatusele,” tegi avalduse toonane õiguskantsler ja lasteombudsman Indrek Teder.

Praegu on aasta 2017. Lugu lapsi nüpeldavast kasvatajast, kes seda oma töökohas tegi korduvalt, näitab, et täisleppimatusest on asi kaugel. Kasvataja pole lastega enamasti omapäi, silmi ja kõrvu lasteaiaseinte vahel jätkub. Ometi valitses vaikus. Nõustumine.

Kasvataja pole lastega enamasti omapäi, silmi ja kõrvu lasteaiaseinte vahel jätkub.

Lubamatu käitumine tuli ilmsiks laste suu läbi.

Selle loo puhul on kurb tõik seegi, et esialgu ei võtnud täiskasvanud mudilasi tõsiselt. Kasvataja sõna oli lapse sõna vastu. Võim, teadmised, seega: õigus on tava järgi ikka täiskasvanul. Jääb üle vaid imetleda asjasse segatud väikesi inimesi, kes siiski suutsid oma isadele-emadele selgeks teha, mis tegelikult toimus.

Lasteaedadega seotud teemakäsitlused on aastaid keskendunud kättesaadavusele: kohtade arvule ja järjekordadele. See, et süsteemne laste väärkohtlemine on siin ja praegu võimalik, osutab, et viimane aeg on suunata fookus lasteaedades toimuvale.

Palju saavad siinkohal teha lapsevanemad, sest nimelt nemad on teenuse tellijad. Osas lasteaedadest on just praegu rahuloluküsitluste aeg ja ehk aitab oma siira tagasiside andmine, selmet vormi pärast linnukesi teha, osapooltel dialoogi alustada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles