Postiljon, kes koeri ei karda

Teele Talve
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et neljapäeval tuleb laiali jagada ka reklaamid, hakatakse selleks valmistuma juba päev varem.
Et neljapäeval tuleb laiali jagada ka reklaamid, hakatakse selleks valmistuma juba päev varem. Foto: Mailiis Ollino

Hoolimata sellest, et kurdetakse tööpuuduse üle, leidub ikka veel ameteid, mis ebapopulaarsed, kuid milleta ühiskond läbi ei saa. Kirjakandja kombel varavalges ärgata või poe turvatöötajana tunde püstijalu seista tundub noortele üksluine, tagatipuks ei aita kaasa madal palkki. Kuidas möödub nende töötajate argipäev? Käisin katsetamas.

Veidi pärast poolt seitset hommikul jõuan Eesti Posti Pärnu kontorisse. Postiljon Toomas, kellega täna sõidule kaasa lähen, on siia jõudnud juba vähemalt pool tundi varem, et töö lihtsustamiseks ajalehed vastavalt marsruudile järjestada.

Kui Toomasele abi pakun, pobiseb ta, et aidata pole midagi, sest tööd ma ei oska. Minu küsimuste peale kostab ametis mees midagi napisõnaliselt või jätab sootuks vastamata. Jutukamaks muutub Toomas autos, kui pakun talle viineripirukat, mille lõunaks kaasa võtsin.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles