Liiva tänava ühikat kutsutakse hullumajaks

Eakal Darjal on kartmatu iseloom ning ülevaade Liiva tänava ühiselamu rahvast, korrarikkujaid üritab ta noomida. Foto: Ants Liigus

Liiva 8d on säilitanud omaaegse ühiselamu näo ja maine: selle akendest lendab vahel välja mööblit ja kodumasinaid, mõni koridor lõhnab lemmikloomade järgi.

Koridorid on kollase värviga üle võõbatud. Seintel leidub sõimu ja põletusjälgi.

Toauksed annavad üldjuhul aimu, missuguste elanikega tegu. On palju võlglasi ja keegi pole rahul. Igal õhtul tuleb majja turvamees, kes jääb valvesse hommikuni.

Väljastpoolt vaadates on muist maja aknaid vineeriga kaetud ning rohmakas välisuks tekitab kõhedust. Kaks meest rüüpab välistrepil plastpudelitest õlut, lausudes lahkel häälel tere.

Joodikuid ei karda

Darja sai just 83aastaseks. Ta ütleb, et elab juba viiendat riigikorda. Nii ei saa pahaks panna, et ta Pärnu linnavalitsust jutu sees pidevalt täitevkomiteeks nimetab. Muidu on proua selge ja julge jutuga ning küllap oma kartmatu loomuse pärast ta Liiva tänava ühiselamu karastavates tingimustes elabki: üheksaruutmeetrises toakeses, kus naabrinaisega ühine WC kasutada.

Darja räägib, et sündis sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal Petserimaal ja Eesti territooriumil. Taasiseseisva Eesti aegu läksid nende külad aga Venemaa alla.

Üheksa aastat teenis Darja taludes, siis tegi tööd metsas ja turbarabades. Pere tekkides koliti Sinti, hiljem Pärnusse. Naine töötas 38 aastat kalakombinaadis. Elati ühiselamu tüüpi majas. Kui see remonti läks, lubati põlistele elanikele sinna küll eluruume, aga läks teisiti.

“Meid pandi siia Liiva tänava hullumajasse. See oli kümme aastat tagasi,” meenutab memm. Esmalt pandi ta kahetoalist pinda jagama lapsega lastekodulapsega. Siis jagas eluruume vanainimesega, kel oli halb komme tualetis niiviisi toimetada, et aina roogi. Õnnekombel sai eluruumid madalamale korrusele vahetada.

Nüüdse korterikaaslasega on Darja rahul. Kaks aastat tagasi löönud viiendal korrusel elav hukas teismeline Darja jala katki. “Suurte joodikutega ma saan hakkama. Käratan peale. Aga sellest perest ei saa keegi jagu. Poiss teeb, mis tahab. Kui teda keelan, irvitab ja ütleb, et löön sul teise jala ka alt ära,” pahandab ta.

Darja ütleb, et on eluaeg teinud rasket tööd, lapsi aidanud ja lõpuks mõlemad pojad matnud. Saatus on raske olnud.

Prussakad ja võlg

Üks asi ajab vanaproual kopsu üle maksa: nimelt on majas prussakad. Neid käidi mürgitamas, kuid mitte Darja korteris. Teenuse eest peab maksma ka Darja. Ta pole sellega nõus. “Miks pean maksma mitte millegi eest? Mina seda võlga ei maksa,” näitab pensionär küttearvet: veebruaris on see 56.99 eurot. Peale selle 8.76 prussakate eest. “Ütle, noor inimene, mis asi see ampritasu on? Ja kust see vesi siin majas tilgub, et ma seda pean veel maksma?” usutleb ta.

Darja arvates elab majas rohkem mehi: teisel, kolmandal ja neljandal korrusel on rahumeelsemad inimesed. On invaliide, endisi sõjaväelasi, eri rahvusest inimesi, peresid. Tema jutust selgub, et tavapäraselt hoiatavad vanurid üksteist kassihunnikute eest koridoris, et kogemata sisse ei astuks.

“Meie korrus on kõige korralikum. Joomist pole. Esimesel korrusel on viinamehed. Naised võtavad ja mehed võtavad. Üks pere on selline ka, et purjus ema tuleb trepist, lapsed ühe käe otsas, pudel teises, ja karjub, kuigi on eestlane: ”A mnje vsje pooh …” iseloomustab Darja ühiselu.

Liiva ühiselamu välisust on püütud lukus pidada, aga kõik lukud on ära lõhutud või rikutud. Humanitaarabi on siia toodud küll ja küll. Visatakse hiljem akendest alla. See pole koht, kus lapsed peaks elama, on Darja kindel.

Hoiab pere koos

Sama mõtte ütleb välja seitsme lapse ema Annika, kes pool aastat tagasi Liiva ühiselamust välja kolis ja linnale suure üürivõla jättis. Annika elas Liival 33ruutmeetrises elamuboksis viis aastat. “See oli sundolukord. Üheksakesi kahes väikses toas. Ma ei soovi vaenlaselegi,” lausub ta.

Aga Annikal ei olnud kusagile minna, sest lapsed käivad Pärnus koolis ja tänavale ju ei lähe. Kooliskäijaid on peres neli, mudilasi kolm. Annika on emalõvi tüüpi ja valmis juhutöid tegeva mehe ja laste eest rinnaga seisma.

“Liival elavad koos vangist tulnud, lastega pered, pensionärid ja joodikud. Öösel ja päeval joodikute kisa akna all ja ukse taga. Lamavad koridoris maas, ennast täis kusnud,” kirjeldab naine pilti, mida lapsed nägema pidid.

Majas käinud koristajagi, aga kasu tema tööst kauaks polnud. “Minu elamine oli korras. Alkoholi kuritarvitamist meie peres pole, sest pole rahagi. Aga seinad hallitasid ja vesi tilkus laest alla voodi kõrvale. Aknaid lahti teha ei saanud, sest need oleksid eest ära kukkunud. Uks seisis vaevu ees. Ma keeldusin maksmast, sest korter ei vastanud sellele rahale, mida küsiti. Talvekuudel taheti 2500–3000 krooni,” väidab pereema.

Linn on ta võla tõttu kohtusse kaevanud, kuid õnneks ei luba seadused kohtutäituril perelt lasteraha võlgade katteks ära võtta.

Annika otsis kõik need viis aastat pidevalt üüripinda, aga ei leidnud sobivat või ei tahetud lasterikast üürnikku. Naine küsis linnaltki paremat eluaset, aga seda talle ei antud. Poole aasta eest saatus naeratas ja üüripinnal on tal võimalus inimväärsemas keskkonnas lapsi kasvatada. “See oli minu lastele parim kingitus. Liival ei saanud nad õueski mängida, sest igal nurgal oli mõni joomakamp. Midagi tuleks selle majaga ette võtta. See on üks hullumaja, ussi- ja parmupesa. Elagu ikka joodikud, vanurid ja lastega pered omaette,” lõpetab naine jutu.

Eluga rahul

Samal ajal on linnal munitsipaaleluruume, kus valitseb rahu, puhtus ja kord. Need on sundüürnike majad.

Metsa 7a on kahekorruseline uuem elamu, kus põhiliselt elavad pensionärid.

Ühes esimese korruse kahetoalises rõduga korteris elavad ema ja poeg Sven ja Ilse kuuendat aastat. Nii vana see maja just ongi. Talvekuudel tuleb koos elektriga pinna eest välja käia ligemale 150 eurot kuus. Elamus on kaks trepikoda ja kokku 16 korterit, mida asustavad peamiselt vanurid. Majas väikseid lapsi ei ole.

Sven ja Ilse on pensionärid. “Elasin Kooli tänaval 47 aastat. Majaomanikuga käisime väljatõstmise pärast viis aastat kohut. Peremees pakkus, et ostku me korter välja. Aga meil sel momendil raha ei olnud,” meenutab elupäevad meditsiinitöötajana ametis olnud Ilse.

Ema-poega räägivad, et Metsa tänava sotsiaalmaja on rahulik elupaik ja nuriseda oleks patt. Nad saavad elada sotsiaalmajas oma elupäevade lõpuni ja on optimistlikult meelestatud.

Linnale kuuluvad sotsiaalmajad on ka uuemad liftiga ehitised, mis asuvad Rohu 58c-1 ja 58c-2.

Neiski majades on elanikeks endised sundüürnikud. Valitseb turvaline õhkkond. Pensionär Hilja jutu järgi on kõik elanikud sundüürnikud. “Ma ise kolisin omaniku pinnalt Karja tänavalt välja, kui maja teisest otsast juba lõhuti,” lausub ta.

Teise korruse avaras kahetoalises korteris elab kolm põlvkonda naisi: vanaema, ema ja kaks last. 84aastane Ada on parajasti kodus 13aastase lapselapse Helinaga. Ada räägib, et sundüürnikuna elas ta Liiva tänaval vanas puumajas. “Seal oli kaks tuba, elasin seal 46 aastat. Omanik on Ameerikas ja tahtis maja maha müüa,” meenutab ta. Majades elavad enamikus vanurid ja Ada teada on temal üksi kooliealised lapsed kodus.