Nurme silla juures Sauga jõe kaldal 4. mail toimunud maalihe tuletas meelde, kui habras võib paiguti olla muidu nii kindlana tunduvate jõekallaste geoloogiline tasakaal.
Intervjuu eksperdiga: Nurme maalihe juhtunuks varem või hiljem
/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
28. mai 2017, 17:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nurme maalihet, selle põhjusi ja tagajärgi hindas geotehnikainsener Peeter Talviste, kes oma 2014. aastal kaitstud doktoritöös uuris jõekallaste püsivuse kahanemise mehhanisme, mis kutsuvad esile maalihkeid jõgede ääres. Talviste on uurinud nii Sauga kui Pärnu jõe kaldaid maalihkeohtlikkust silmas pidades, samuti analüüsinud põhjalikult 2002. aasta Audru jõe maalihet ja kuulunud töögruppi, mis kaardistas lihked Pärnu maakonnas.
Eksperdi hinnangul põhjustas maalihke freesipuru ajutine ladustamine parklasse. Samas märkis Tulviste, et lihked juhtuvad üldjuhul seal, kus nad varem või hiljem niikuinii juhtuks. Inimtegevus vaid kiirendab protsessi.
Kas maalihked on looduses tavalised ja kui palju neis mängib rolli inimene?
Alustagem sellest, et maalihked jõgede kallastel on paratamatus ja enamasti kutsuvad maalihkeid esile looduslikud protsessid, eelkõige kaldaerosioon. Pärnu ja Sauga jõgi pole erandid. Pärnu maakonna jõgede kallastel on toimunud ja toimub pidevalt maalihkeid. Nüüd siis Nurme silla juures.
Nurme silla maalihkes liikus ligikaudu 50 000 tonni pinnast. On ju selge, et selle massiga võrreldes oli parklasse ajutiselt ladustatud freesipuru kaal tühine. Elustus nõndanimetatud maanduva sääse efekt.
Arvestatav maalihe oli tänavu märtsi lõpus Pärnu jõe kaldalgi, Tammiste külas. 2002. aasta mais toimus suurem maalihe Audru jõe ääres, 2005. aasta detsembris nihkus kallas taas Sauga jõel Eametsa külas nüüdsest lihkekohast umbes 300 meetrit allavoolu.
Tartu ülikoolis kirjeldati 2002.–2003. aasta jõekallaste kaardistamisel kümneid maalihkeid: suuremaid ja väiksemaid, hiljutisi ja varasemaid. Nii toimus maalihe Nurme silla ehitamise ajal 1960. aastatelgi.
Inimese esile kutsutud maalihkeid võib kirjeldada looduslike protsesside kiirendamisena. Toimub midagi, mis varem või hiljem selles kohas juhtunuks niikuinii. Inimene ainult muutis natuke jõudude tasakaalu kaldal.
Nurme silla maalihkes liikus ligikaudu 50 000 tonni pinnast. On ju selge, et selle massiga võrreldes oli parklasse ajutiselt ladustatud freesipuru kaal tühine. Elustus nõndanimetatud maanduva sääse efekt.
Kas lihke järel võib jõe allavoolu kantav pinnas kujutada mõneks ajaks ohtu jõeelustikule?
Kui jõkke sattunud pinnas ei sisaldanud saasteaineid, mis on fikseeritud keskkonnaministeeriumi määrusega “Ohtlike ainete sisalduse piirväärtused pinnases”, ei saa väita, et toimus saastamine.
Olen geotehnikainsener, kes oskab stabiilseid nõlvu kavandada ja toimunud maalihkeid analüüsida, nende tekkemehhanismi pöördarvutusega selgitada. Ma ei tegele jõeelustiku uurimisega.
Niipalju võin siiski öelda, et jõgede vooluga kantakse pidevalt pinnast ühest kohast teise. Üks looduslikke protsesse, mis maalihet esile kutsub, ongi kaldaerosioon.
Eelmainitud 2002. ja 2005. aasta maalihke järel taastasid jõed oma normaalse voolu lihkekohas alla aastaga.
Kas Pärnumaa lihkeid uuritakse ja kuivõrd saavad asjatundjad neid ennustada?
Jah, uuritakse. Sealjuures on Pärnu maakonna maalihked hästi dokumenteeritud, tekkimise põhjuse ja suuruse alusel klassifitseeritud.
2002. aasta Audru ja 2005. aasta Sauga maalihe on detailselt uuritud ja uurimistulemused publitseeritud. Samuti on kajastatud üldistused. Artikleid loevad ja tsiteerivad uurijad kogu maailmas. Pärnu maakonna tarbeks on 2003.aastal koostatud rajoneerimisskeem, mis on omavalitsustes kasutada. Jõekaldad on rajoonitud Pärnu linna kohta eraldi.
Ometi olin sunnitud ühes uurimistöö lõppsõnas tõdema, et maalihete puhul ei ole sageli küsimus selles, kas lihe kuskil toimub, vaid millal see toimub: kas homme või aasta pärast või hoopis sajandi perspektiivis.
Näib, et maalihetes ei ole midagi üllatavat ja nende tekkimise võimalusega tuleb jõekallastel arvestada nii maal kui linnas.
Maalihked Pärnu maakonna jõgede kallastel on paratamatus. Tartu ülikooli 2003. aasta uurimistöös on siinsed kaldad rajoonitud lihkeohtlikkuse alusel ja koos sellega antud soovitused kallastel toimetamise ja sinna ehitamise kohta.
Selline meie koostatud kaart on Pärnu linnalgi. See valmis 2000. aastal ja hiljem on seda täiendatud seoses Pärnu jõe kallastel terviseradade rajamisega. Eri kaldaalasid on kirjeldatud ja antud tegutsemisjuhis, kui kaugele ja kui kõrgeid hooned tohib ehitada.
Aga siin tuleb silmas pidada, et loodus võib tegutseda piiripealses olukorras. Piltlikult tähendab see, et kui looduse kujundatud kaldale maandub sääsk, võib see vallandada maalihke.
Insenerlikult annab lihet ette kujutada tasakaalus kaalukausside abil: nihutavad jõud on tasakaalus paigal olevate jõududega. Kaldal maanduv sääsk viib kaalu paigast ja lihe toimub. Inimene, kes kaldale midagi rajab, sellist tasakaaluseisu lubada ei saa.
Kui midagi kaldatsoonis rajada, peab tasakaal olema tagatud varuga ehk nihutavad jõud peavad olema väiksemad kui paigal hoidvad. Kallast hoidev tasakaaluvaru on määratud projekteerimisnormidega. Selle varu suurus on uuritav ja arvutatav.
Hiljutise Nurme maalihke juurde tagasi tulles: mida tuleks lihkepaigas ette võtta, et vaatepilti maastikul korrastada? Kas see on üldse vajalik?
Ei tea. Vastamiseks tuleb uurida, kui stabiilne on kallas lihkekohas ja kuidas edasine inimtegevus seda muudab. Arvestada tuleb, et loodus saab endale lubada jõekaldal tasakaalu piirolukorda, kui aga insenerlikud lahendused välja pakkuda, peavad need tagama kalda püsivuse vajaliku varuga.
Uuringud annavad aluse arvutamiseks, mis juhtub, kui voolusängi süvendame ja asume kallast kujundama. Seda tehes on vaja teada, mis ulatuses võime midagi ette võtta, täites lihkunud kalda uuesti.
Sauga jõe kaldal Eametsas 2005. aastal esinenud maalihke ala on korrastatud, aga sellele eelnesid uuringud, mille järel pakuti maaomanikule arvutustega kontrollitud lahendused ja ohutu tegevuskava.