Pärnakas prõmmis ennast luuletšempioniks

Jaak Känd mulluste Eesti luuleprõmmu meistrivõistluste finaalis Tallinnas kohvikus Sinilind. Foto: Elver Loho

Pärnu luuletaja Jaak Känd sai kirjandusfestivali HeadRead raames korraldatud Eesti luuleprõmmu meistrivõistlustel esikoha, olles finaalis parem pealinlasest Teele Lemberist.  

Kolme minuti pikkuses finaaletteastes luges Känd kolm luuletust. "Kaks neist olid Eesti ühiskonnakriitilised riimvärsid, kolmas eleegia "Ema ja Manchester United" päevakajalises vabavärsi vormis," rääkis Känd. "Viimasel ajal kipub luuleprõmmu võistlustel olema rohkem vabavärssi ja riimluulet loetakse harvemini. Ehk läks riimluule seekord publikule rohkem peale."

Luuleprõmmul hindasid esinejaid pealtvaatajad. Hindeid pani viis laudkonda, kõrgeim ja madalam hinne arvestati maha. Finaalis määras võitja aplausi tugevus.

Eesti luuleprõmmu meistritiitel viib Kännu detsembris Brüsselisse Euroopa Poetry Slami finaali.

Känd, kes viis aastat tagasigi Eesti meistriks tuli ja Belgias Antverpenis võistlemas käis, arvas, et kogemus tuleb talle kasuks.

"Ega ma Euroopa Poetry Slamiks veel harjuta, aga tean, mis seal ees ootab," tõdes ta.

Luuletaja hinnangul tuleks Belgia luulevõistlusel esineda inglise keeles, sest nii jõuab sõnum paremini publikuni. "Seal võib esineda emakeeles ja tõlge jookseb ekraanil, kuid sel moel ei jõua esinemine nii täpselt kuulajatele kohale," arvas Känd. "Võib-olla peaks ka Eesti luuleprõmmu finaalis nagu Eesti Laululgi lugema inglise keeles."

Üks omaloominguline luuletus, mis Kännule Eesti luuleprõmmu meistrivõistlustel tänavu võidu tõi, oli eleegia "Ema ja Manchester United".

Kännu sõnade kohaselt pani ta selle luuletuse alguse kirja juba paar aastat tagasi ja lõpetas pärast hiljutist terrorirünnakut Manchesteris.

"Ema ja Manchester United"

Ühel päeval teda enam ei ole,

lihtsalt ei ole,

ja sa mõtled – see pole ju võimalik.

Alles ta oli siin, hoolitses su eest –

alati ootas sind soe toit, puhas särk ja

armastav, uhke seeonminupoeg-pilk –

hoolimata sellest, kui kauaks

olid sa jäänud kuskile toimetama,

unustades tema, kes sind ikka ootas.

Ühel päeval teda enam ei ole,

lihtsalt ei ole,

ja alles siis sa tunned,

kuidas süda võib valutada,

kuidas hing ihaldab seda

ühte, ainust ja armast ema.

Ühel õhtul neid enam ei ole,

lihtsalt ei ole,

ja sa mõtled – see pole ju võimalik.

Alles nad olid siin, kuulasid kontserti Manchester Arenal,

hängisid sõpradega Albert Square’il, rüüpasid kohvi TAKKis,

hoidsid Old Traffordil pöialt rahvuskoondisele,

vestsid lugusid muistsetest aegadest Stonehenge’is ja Kassinurme hiies,

hoidsid teineteist kaisus ning suudlesid ennastunustavalt Snowdropil ja Musumäel.

Ühel hilisõhtul neid enam ei ole,

lihtsalt ei ole,

ja alles siis sa tunned,

kuidas süda võib valutada,

kuidas hing ihaldab emmata inimesi,

neid kõiki, keda enam ei ole,

kes kuulasid, lobisesid ja armastasid

ja rääkisid aukartusest elu ees.

Ingliskeelne tõlge:

One day, she is no longer,

she simply is not here,

and you`re thinking - it`s not possible.

She was only here, taking care of you -

always waiting for you with hot food and a clean shirt,

loving, proud this-is-my-son-look -

regardless how long

you were left somewhere delivering,

forgetting her who still waits for you.

One day, she is no longer,

she simply is not here,

and only then you will feel

how may the heart hurt,

how the soul craves

the only one and beloved mother.

One evening, they no longer exist,

they simply are not here,

and you`re thinking - it`s not possible.

They were only here, listening to the concert on Manchester Arena,

hanging out with friends on Albert Square, sipping coffee in Takk,

keeping their fingers crossed on Old Trafford for national team,

telling stories of ancient times at Stonehenge and Kassinurme holy grove,

keeping each other to cuddle and kissing, losing themselves on Snowdrop and Musumägi mountain.

Late one evening they no longer exist,

they simply are not here,

and only then you will feel

how may the heart hurt,

how the soul desires to embrace the people,

all of them, who are no longer present,

who were listening, talking and loving,

and spoking about awe of life ahead.