Tänases lehes kirjutame taas maakonna ühe väikekooli sulgemisest. Tabel ukse jäädavalt lukku keeranud Pärnumaa koolidest ning reorganiseeritud lasteasutustest teeb nukraks ja masendab. Aastail 2000–2015 on suletud või reorganiseeritud 25 kooli. Mis on veel Pärnumaale jäänud?
Viis gümnaasiumi-keskkooli, 17 põhikooli ja kuus lasteaeda-algkooli. Samas tempos jätkates võib pärast järgmist 15 aastat maakonnas tegutsevad haridusasutused ühe käe sõrmedel kokku lugeda.
Maateemadel kirjutavad ajakirjanikud tunnelis valgust ei näe. Pigem tähendab sügiseste kohalike valimistega vormistuse saav haldusreform seda, et veel mõnigi kool kaob, sest tekkinud uues ühendvallas pole mõtet mitut haridusasutust pidada. See, et noor inimene peaks vähemalt põhihariduse saama võimalikult kodu lähedalt, ei lähe ammugi enam võimumeestele korda. Exceli tabel on peamine ja raha kummardamine lämmatav. Ainult miks iga kord võetakse kõige nõrgematelt?
Maavalitsusest öeldakse, et alla kümne õpilasega kooli on vallal keeruline pidada. Ometi peaks iga vallajuht teadma, et suletud kool jääbki enamasti suletuks. Kui maakohas kaob kool, sureb kohalik elu tasapisi välja.
Kui maakohas kaob kool, sureb kohalik elu tasapisi välja.
Tali kooli õpetajate suust kostis korduvalt kriitikat valitsus(t)e aadressil: maa tühjenemine on riigi majanduspoliitika tulemus. Matsu andsid poliitilised otsused, mis sisuliselt lõpetasid maaelu ära. Nüüd oleks vaja hea mäluga inimest, kes seadustes orienteeruks ja reastaks, millise aja jooksul ja missuguste seadustega maale ja sealsele hariduselule hingekella lööma hakati. Rääkimata muudest vajalikest asutustest, millest maakohtades enam lõhnagi pole.
Poliitikute tegevuse kibedaid vilju mekivad maainimesed, kelle lapsed peavad senisest varem tõusma, et jõuda koolibussile ja sõita, sageli uneliiv veel silmis, tükk aega kooli poole. Kummitama jääb küsimus, millele vastust leida on raske: kas lasemegi viimase 15 aasta tempos asjadel edasi kulgeda või on veel mingi võimalus protsess peatada ja tagasi pöörata?