Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Toomas Alatalu: Plaanisin Pärnu Postimeest "Guinnessi rekordite raamatusse"

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pärnu Postimees. Foto on illustreeriv. | FOTO: Pärnu Postimees

Taasloodud Eesti Vabariigi algusaastate poliitikahuvilistel on loodetavasti meeles regulaarselt ilmunud kolumn – nagu seda on moodne nimetada –, mis ilmus Pärnu Postimehes oktoobrist 1992 märtsini 1995 ja kandis pealkirja "Riigikogu (järjekorra number) nädal".

Viimane artikkel sellest seeriast oli "Riigikogu 78. nädal" (kuna toimetus ajas vahepeal numbrid sassi, pidanuks olema "80. nädal") ja see ilmus 2. märtsil 1995. Igal juhul oli kirjatöö unikaalne, sest selle autorina, Pärnus valitud riigikogu liikmena teavitasin selles oma valijatele nii enda kui riigikogu tegemistest. Kuna täiskogu kogunes kolmel nädala kuus ega tulnud kokku suvekuudel, said kõik suure saali töönädalad kenasti kajastatud. Seda opositsiooni seisukohalt, kuhu neil aastail kuulusin. Minu ülevaated aga panid tööle võimuparteide esindajate sõrmed, et komponeerida vastuartikleid. Võib julgelt öelda, et Pärnu Postimees oli toona kõige enam poliitikat ja seaduseloome sündi kajastav linna- ja maakonnaleht.

Idee tuli mõistagi sellest, et tahtsin olla oma valijate esindaja ja uue riigi loomine oli küllalt põnev protsess, et seda kõigiga jagada. Igal juhul sain Kalev Vilgatsi ja toonase peatoimetaja Toomas Roosilehega kohe kaubale. Peatoimetajat rahuldas eriti teadmine, et kuulumine opositsiooni tagab alati küllaldase annuse kriitikat, mis lugejat köidab. Detsembris 1992 avanes mul võimalus teha kaasa Eesti, Läti, Leedu parlamendiliikmete õppereis Inglismaale, kus veetsin kaks päeva liberaal Alex Carlile’i (praegu Lordide koja liige) valimisringkonnas Walesis. Kui ta näitas uhkusega kahe nuppu endast Cardiffi ajalehes, oli mul lihtne öelda: ma kirjutan iga kuu ise kolm lugu! Maailma vanima demokraatia esindaja ütles kärmelt: "Sa oled ju tõeline õnneseen, pane see asi "Guinnessi rekordite raamatusse"!"

Seeria kirjutamine oli nüüd otsustatud. Poliitikud on Guinnessi rekorditena registreerinud oma parlamendi- ja poliitikuaastate pikkust, ringkonna suurust, ajakirjanikud näiteks oma artiklite koguarvu, ent ükski parlamendiliige pole siiani kasutanud ajalehte oma aastatepikkuse tegevuse kajastamiseks. Enam ei kasuta ka, sest rahvusriike, kus kõike hakatakse a-st ja b-st üles ehitama, enam ei sünni ja vanade riikide parlamenditöö on rutiinne.

1994. aastal sattusin rahvusvahelise parlamendiliidu kongressile, kus selgitasin kiiresti välja, et mul pole mujal  uutes riikides konkurente "Guinnessi rekordite raamatusse" pääsemiseks. Oma tulemuse registreerimisega ei kiirustanud, sest VII riigikogu kestis vaid 2,5 aastat (muidu neli) ja olin kindel tagasivalimises. See sündiski, ent piisas esimese ülevaate ilmumisest 30. märtsil 1995, kui minu pakutud "79. nädala" asemel pandi pealkirjaks lihtsalt "Toomas Alatalu, riigikogu liige kommenteerib", kui sai avalikuks, et seeria jätkamise vastu protestivad kunagised võimuparteid, eeskätt Isamaa. Ehkki eelmisel perioodil oli ruumi jagunud kõigile, nõuti nüüd toimetajalt Alatalu kärpimist, täpsemalt tasakaalustamist põhimõttel "üks lugu temalt, teine opositsioonilt". Seejärel algasid nendel kirjutaja otsingud.

Teda oodates kujutasin ette, et ongi hea, kui seeria esimene pool sai opositsionäärina ja teine pool võimukandjana kirjutatud. Paraku valiti vastukirjutajaks nimme väljastpoolt riigikogu. Ja kui mina kirjutasin ühe nädala sündmustest Toompeal, siis tema maast ja ilmast ja minu lood pidid ootama tema lugude ilmumist. Klassikaline Eesti värk: ise ei oska, aga teisel ka ei lase teha.

Lõpetasin suvel 1995 oma ponnistused ja tõden siiani kahetsusega, et lükkasin asjata edasi Pärnu Postimehe paneku "Guinnessi rekordite raamatusse". Sest isegi 78 ajalehelugu oma valijatele ja muudele huvilistele pole ilmselt võimalik üle lüüa.

Tagasi üles