Käpakraaps päästab elu

Märt Pilme
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kubja sõnutsi on ta pärast koera võtmist muutunud palju liikuvamaks.
Kubja sõnutsi on ta pärast koera võtmist muutunud palju liikuvamaks. Foto: Urmas Luik

Kolm aastat tagasi tegi lapseeast diabeeti põdev Aavo Kubja elus kannapöörde ja võttis Pärnu koduta loomade varjupaigast neljajalgse sõbra Simona, kes on nüüdseks oma peremehe elu päästnud 200 korral.

Hüpokoer on diabeetiku abiline, keda koolitatakse ära tundma peremehe vere madalat glükoosisisaldust, millega kaasneb hüpolõhn. Sellest annab koer omanikule märku käpaga kraapides või ninaga tonksates.

Kubja kuulis hüpokoertest esimest korda kolm aastat tagasi Eesti laste ja noorte diabeedi ühingu aastakonverentsil. Kuna tal koera polnud, läks ta neljajalgset sõpra Pärnu loomade varjupaigast otsima ja leidiski sealt aastase krantsi Simona. Diabeedikoeraks sobivad muide kõik koerad, kellel haistmine korras. “Need, kellel on nina lömmi aretatud ja haistmismeel ära rikutud, ei pruugi sobida,” täpsustas 35aastane suhkruhaigust põdev mees.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles