Kommentaar: Sõda soosib rumalust ja karistab kergemeelsust

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Alatalu.
Toomas Alatalu. Foto: PP

Eesti president Toomas Hendrik Ilves ütles riigikogu avaistungil, et Eesti riigil on kohustus kaitsta oma kodanikke kogu maailmas. Kenad sõnad, aga kodanikel endal peaks olema oidu mitte ronida sõja suhu. Just nii tuleb võtta seitsme Eesti jalgratturi otsust pöörduda kõrvalteele (ilmselt kõige halvem nõu, mis saadi, või otsus, mis tehti) seisus, kus kogu Araabia maailm oli neljandat päeva hõlmatud uue sõjaga.

Just nimelt kogu Araabia maailm, sest ühte neist oli jälle rünnanud kristlike suurriikide valitud koosseis.

Neile, kes jäärapäiselt araablaste ühtekuuluvusetunnet eurooplaste järjekordse sõjakäigu korral eitavad, olgu meenutatud, et hull Ameerika pastor, kes mullu vaid ähvardas koraani põletamisega, viis ikkagi oma ähvarduse ellu sama sõja teisel päeval (20. märtsil). Ja talle vastati seal, kus USA kõige avalikumalt tegutseb – Afganistanis.

USA kindral David Petraeus, kes mullu 7. septembril püüdis kõige enam vältida koraani põletamist, kuna see põhjustab kahju ”kogu maailmale”, pidi nüüd – 3. aprillil 2011 – USA vägede ülemjuhatajana Afganistanis avalikult taunima koraani põletamist hullu pastori poolt. Ilmselt jääb sellest väheks, sest Afganistani president Hamid Karzai nõuab, et USA kongress mõistaks hukka koraani põletamise.

Enamik lääne juhtidest on praeguseks tauninud vaid põletamisele reageerijaid. Ühe hullu teo tagajärjena on hukkunud üle 40 inimese, sealhulgas seitse ÜRO töötajat. Tahaks loota, et koraani põletamise vastane rinne ei laiene muudele riikidele, ent garantiid ju pole.

Mõistagi võib rääkida ebaadekvaatsest reageeringust ja põhjendamatutest ohvritest, ent tegu on sõja-, mitte rahuajaga piirkonnas, mida viimasel kümnel aastal on kolm korda väljast rünnatud.

See, et üks sõda lõõmab kümnendat ja teine kaheksandat aastat, on paratamatult sünnitanud rutiini “ah, meil ei juhtu midagi” otsesest sõjatandrist eemale jäävates riikides. See aga ei tohtinuks anda kellelegi õigust kaotada valvsust. Eriti juhul, kui veel üks sõda oli äsja käima lükatud.

Röövitud eestlaste otsimine läks lahti Eestile omase kampaanialikkusega: järsku oli Liibanon üle ujutatud ajakirjanikest, kellest ükski ei osanud araabia keelt ega suutnud mõistagi midagi korda saata. Loodan siiralt, et leheneegrite arutu siblimine ei seganud pärisluurajatel info kompimist juutide kaudu, sest Iisraeli julgeolekust tulenevalt on viimasena mainitul kõige parem agentide võrk naaberriikides.

Rääkimata sellest, et Iisraeli eriteenistused ise röövivad ja likvideerivad pidevalt vastavatesse nimekirjadesse kantuid. Viimati toimetati üks Hamasi tegelastest Ukrainast Iisraeli.

Sellest Ukraina jäljest meie ajakirjanikud nagu ei teakski, samal ajal heidab üks nende pommsõnumeist – “Liibanonis olevad välisturistid ei tea eestlaste röövimisest midagi” – korraliku kahtlusevarju president Ilvese lubadusele. See, et Liibanoniski liigub jätkuvalt turiste, sealhulgas Eestist, pole üllatus, sest nii-öelda ametlikena on nende turvalisus tagatud. Huvitav on aga see, et nad ei tea seitsme välismaalase röövimisest midagi.

Jälgides iga päev kuue kuni kaheksa riigi infokanaleid, paneb mind tõesti häirima neis info puudumine eestlaste kohta. Loomulikult pole me ”kolm prantslast” või ”kaks ameeriklast”, ent röövituid on seitse. Välisminister Urmas Paeti kinnitustele vaatamata, kas meil ikka on tehtud kõik, et oleks selge: tegu on tõsise probleemiga? Suurriikide ja suurte tasemel mõni fraas algul kõlas, ent siin tuleb taguda rauda pidevalt.

Pole aga kuulnud, et näiteks Briti ekspeaminister, kes on ju niinimetatud Lähis-Ida kvarteti juht, või Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee (ENPA), kus meil endal esindajad olemas, oleks maha saanud mingi avalduse ja meeldetuletusega meie meeste vabastamise suhtes. Kui alles äsja pälvis üks Iraanis hukatuid terve Euroopa Parlamendi resolutsiooni, siis kuidas on lood seitsme eestlase toetamisega? Vägisi jääb mulje, et oleme mökud või et meid ei võeta tõsiselt.

Olen seda meelt, et tegu pole pelgalt Eesti-Liibanoni suhetega, vaid suurema rahvusvahelise probleemiga ning nii tuleks seda asja võttagi.

Ja püüda kohalike tasemel mõelda. Asi, mis eurooplastel ei taha välja tulla teinekord Euroopaski. Maailmas käinud ja näinud inimesena oli mulle šokk UEFA/FIFA otsus jätta Bosnia ja Hertsegoviina jalgpallurid turniiridest kõrvale, sest kõnealusel riigil on kolm jalgpalliliidu presidenti (katoliiklane ja õigeusklik pole nõus moslemi edutamisega). Jalgpallist kõrgemale tõustes karistati tegelikult kogu rahvast kolme isiku pärast – järg Araabia maailma ja Aafrika ”õpetamisele”.

Pealegi on euroladviku otsusel näotu võrdlusmaterjal kõrval: naaberriigi õigeusklikest fännid peksavad pool Euroopat läbi, kuid keegi ei mõtlegi Serbiat jalgpalliturniiridelt eemaldada!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles