Uudislugu tee-ehitusel tehtud vea tõttu kahjustada saanud elumajast ning sellele järgnenud inimese ja riigi vägikaikaveost on narratiivina justkui tuttav, saaga lõpp aimatav.
Juhtkiri: Eesti vastu kohtusse
20. juuni 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellelaadsed lood kulgevad rada pidi, mis sumbuvad juriidilistesse detailidesse. Legitiimne õigus seatakse jalule, tunnetuslik õiglus jääb tahaplaanile. Just viimati nimetatu tõttu on niisugused narratiivid meediale magusad palad. Publikule lähevad need korda, need imbuvad inimeste vestlustesse, neid kommenteeritakse. Peamine märkus nõrgemale, väiksemale liiga tegemisest kantud nördimus.
Täna kajastust leidnud juhtumi puhul tingis kohtusse pöördumise inimese tunne, et riiki esindavad ametnikud istuvad kui teerulli roolis. Just maadligi surutud inimesel tekkis tahtmine anda vastulöök. Rusikahoopi asendab 90 000 euro nõudmine.
On kõnekas, et inimene lootis lahendust ametnikega asjaajamisest, ootas seda kuid, aastaid. Esimese astme kohtuotsuse järgi, mis osutas nõuete aegumisele, pidanuks aga kohe hagema. Loota oli justkui rumal. Mõne kuu eest vaadati siiski teises astmes asi ümber ning Eesti Vabariigil kadus nõuete mitteaegunuks tunnistamisega peamine kaitseargument. Seda, et kahju on sündinud, pole seni vaidluses kahtluse alla seatud.
Oma riigi vastu kohtusse minna ei soovi ilmselt ükski kodanik.
Pärnu Postimees ei võta ega saagi võtta kohtumõistja rolli. Ometi näitab sellesarnaste lugude vahendamise kogemus, et osal juhtudest ei leiaks põhjust sulge haarata, kui probleemide ilmnedes suudaks osapooled teineteise vastu lugupidamist üles näidata. Selleks jääb kirjades teietamisest väheks.
Ametnike eetikakoodeks näeb ette, et avaliku võimu teostaja peab olema inimkeskne. Viisakuse kõrval abivalmis. Riigi huvide kõrval lähtuma inimestegi omast. Omaette mõiste on hea halduse tava, mis ei tugine õigusaktide formaalsele järgimisele.
On kurb, kui need põhimõtted jäävad üksnes paberile ja reaalsetes olukordades ei jõuta lahendusteni. Oma riigi vastu kohtusse minna ei soovi ilmselt ükski kodanik.