Pealinlane Epp Hunt nakatus surfihaigusesse

“Täna on lahja tuul: ei ole seda lainet, mida nautida,” arvab Epp Hunt oma Hundimaja trepilt. Foto: Urmas Luik

Kui teie lootus hakkab kustuma, alles siis jõuate kohale – sedasi juhatab Rannakülla Epp Hunt, kes peab seal purjelauaklubi Surfhunt ja on ristinud rannamändide embusesse kerkinud ehitise Hundimajaks. Siit on liivaranda veidi üle 100 meetri, suure maanteeni viis kilomeetrit ja Pärnusse 12 korda rohkem maad ehk 70 kilomeetrit.

Epul on käed tööd täis, ta kraamib maja ja istub korraks trepile hinge tõmbama. Neljajalgsed sõbrad poevad perenaisele ligi, et olla tähelepanu keskpunktis. Hobused on koplis nagu maastikumaalil meresina taustal ja kunagine pealinlane ütleb, et ta on maastunud ning sotsiaalsetele karjaloomadele paraja jupi hingestki andnud.

“Surfihuvi nagu sõltuvushaigus tabas mind ootamatult Tallinnas. Sellised tabamused annavad täieliku lahtihüppe eelmisest elust päris paljudele, kes selle alaga kokku puutuvad,” kostab Epp, kes on rahvusvaheliselt akrediteeritud purjelauakoolituse instruktor ja Eesti esimese surfiõppevideo (2004) kaasautor.