/nginx/o/2017/06/19/6799439t1h58fd.jpg)
Lugesin 20. juuni Pärnu Postimehe artiklit "Õpiraskustega lastele Pärnus klassi ei avata" ja otsustasin arvamust avaldada.
Eripedagoog: Peaksime leidma lahenduse õpiraskustega laste klassi avamiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen aastaid koolis õpetanud nii normõppekava, lihtsustatud õppekava kui ka individuaalse õppekavaga lapsi. Peale selle olen eripedagoogi ja logopeedina lasteaias töötades omandanud küllalt teadmisi õpiraskustega laste iseärasustest ja vaimsetest võimetest. Ühtlasi olen neilt palju õppinud.
Oma kogemustele toetudes leian, et peaksime leidma lahenduse õpiraskustega laste klassi avamiseks.
Õpiraskustega laste probleeme põhjustavad segatüüpi häired: kõne ja keele arenguhäired, lugemis- ja kirjutamisraskused, arvutamisraskused ja motoorika arenguhäired.
Õpiraskused on ajutalitluse või ajustruktuuri neurobioloogilised hälbed, mis seostuvad taju, mälu, mõtlemise ja kõnega ning avalduvad inimese suulise ja kirjaliku kõne, arutlus- ja meenutusoskuste teabe struktueerimise ja arvutamisoskuse valdkonnas.
Õpiraskustega lastel võivad esineda pervasiivsed arenguhäired, sealhulgas autistlikud jooned ja Aspergeri sündroom. Peale selle aktiivsus- ja tähelepanuhäire, keskendumisraskused, tundeelu- ja suhtlemishäired.
Olen näinud lapsi, kel suur kollektiiv põhjustab paanikahooge, ärevushäiret ja ennastkahjustavat käitumist.
Võiks tuua veel enim näiteid, mis paneks meid mõtlema, miks on vastavat klassi tingimata vaja.
Õpikeskkonda tuleb muuta lapse vaimsusest tulenevalt. Peaksime lähtuma laste erivajadustest ja leidma võimaluse niisuguse õppeklassi avamiseks, et lapsed ei kaotaks õpimotivatsiooni ja tunneksid end turvaliselt. Vastasel juhul võime kohtuda hiljem lapsega, kes on langenud koolikiusamise ohvriks, kelle enesehinnang on madal ja kellel on välja kujunenud õpitud abitus.
Artiklis on mainitud, et esimese aastaga saab selgeks, mis ulatuses ja millistes ainetes õpiraskustega laps tuge vajab. Samal ajal on need juba koolieelsetes lasteasutustes eripedagoogide ja logopeedide abil tuvastatud. Spetsialistid on lapsele koostanud individuaalsed arenduskavad, iseloomustuse ja kooli minnes koolivalmiduskaardi, millega eksperdid on omakorda õppenõustamiskeskuses tutvunud. Miks me siis ei taha neid spetsialiste usaldada?
Meie ühiskond toetab ju lapsi igati ja soovime neile parimat. Me ei eraldaks neid lapsi eakaaslastest, vaid võimaldaksime lastel end tunda neile sobivas õpikeskkonnas turvaliselt.
Tean, et eripedagooge meil napib, kuid suuremas kollektiivis ei jätkuks abiõpetajaidki.
Seetõttu püüdkem probleemi ennetada, et hiljem ei peaks suuremaid probleeme lahendama.