Kalev Vilgats: Hõissa, XII noorte laulu- ja tantsupidu!

Foto: Andres G. Adamson

Nädalale tagasi vaadates on raske öelda, kumb jäi kõlama rohkem, kas XII noorte laulu- ja tantsupidu või samal ajal algav Eesti eesistumine Euroopa Liidus. Noortepidu peetakse iga viie aasta tagant, ELi juhtimise võimalus ei terenda vähemalt enne 13,5 aastat. Siiski tõstan esile noortepeo, millega paljudel inimestel on mingi oma side erinevalt ELi eesistumisest.

Rääma koolis, tollase nimega Pärnu V kaheksaklassilises koolis, oli minu esimene õpetaja Laine Pärk see inimene, kes pani juba esimeses klassis karud tantsima ja need, kellele elevant oli kõrva peale astunud, laulma. Mudilaskoorist ma ei pääsenud, aga rahvatantsust vingerdasin, individualistihakatis selline, siiski ära. Osa klassikaaslasi ja paralleelklassi õpilasi jäid tihti kauemaks kooli, et mõneks peoks tantse õppida. Ei osanud sellest puudust tunda, seda enam, et mudilaskoorgi pidi pärast tunde harjutama.

Peostatistika näitab, et mu Rääma kooli aegsed kaaslased osalesid noortepeol 1977. aastal. Lehed on kirjutanud, mis sel aastal oli uut: võrreldes varasemate pidudega rohkem eesti autoritantse, esimest korda esinesid vene rühmad, arvukalt oli väliskülalisi ning esimest korda kõlas Uno Naissoo “Koolikell”, mis õige ruttu leidis koha pea kõikide koolikontsertide repertuaaris.