Iga silbi ja sammuga südamesse

Fotograaf tabas laulupeo korraldustiimi kuuluvate pärnakate Victoria Riisenbergi ja Markus Lehar Luuri ilusa hetke emotsionaalsete lõpulaulude ajal. Foto: Erik Prozes / Postimees

Vast lõppenud noorte laulu- ja tantsupidu oli halli taeva all nagu maapealne päike. 12. peo keskmes oli noorte side Eesti ja kultuuri ning vanema põlvkonnaga. Nädala kestnud eesti rahva pidu oli tulvil emotsioone ja ootamatusi, mis pikalt planeeritud ürituse aastateks mällu talletas. Küsisime eile hilisõhtul Pärnu jõudnud noortelt nende esimesi muljeid.

Oma esimesel tantsupeol osalenud Laura Kiviselg meenutas eelmist aastat, kui Koidula gümnaasiumi rahvatantsurühmaga peoks harjutati ja enda võimetes kaheldi. “Teadsime, et tantsupeole saavad vaid kõige paremad. Meie saime kokku alles sügisel,” nentis Kiviselg. Koidula kooli rühmaga tantsupeole pääsenud neiule läks äsja lõppenud pidu üle ootuste hästi: “Isegi see, et jalad väsimusest värisesid ja lihased tantsimisest tuikasid, andis peole õige tunde.” Kiviselgi tantsurühmal oli au rongkäigus Pärnut esindada ja sinivalget silti kanda.

Ühisgümnaasiumi segakoori noormees Johann Saamann peab tänavust laulupidu hinge puudutavaks ja meeldejäävaks. “Meie rahval on niivõrd kaunid traditsioonid. Senikaua, kui mul veel häält on, lõõritan iga kord seal ülejäänud laulusõprade vahel,” lubas Saamann, kes avaldas, et nii mõnigi hetk mõjus pisarateni liigutavalt. Noormees tunnistas, et laulupeost saadud emotsioon on ta oma tulevikuplaanides kahtlema pannud: “Tunnen, et minu kalleim paik on Eesti. Siin on minu kodu, sõbrad ja pere. Olen uhkusega eestlane.”