/nginx/o/2017/07/12/6883413t1heb86.jpg)
Aafrika seakatk on andnud ohtralt ainest karikaturistidele, aga seakasvatajad muretsevad. Võimalik, et sead samuti, sest oht oma ots leida muulgi ajal peale jõulueelse on aina suurenenud. Ent muiata pole midagi, sest pärast 14. juuni katkudiagnoosi läks taevakarja 3400 rõngassaba ja Pärnumaale on jäänud vaid üks suur seafarm.
Väikekasvatajaid on ühe käe sõrmedel ja nad võivad olla väljasuremisele määratud, sest bioohutusnõudeid täita on kulukas.
Loomapidajate mure on suur, sest tööta jäävad inimesed ja tehtud investeeringud lähevad vett vedama.
Seakatk on kui Gordioni sõlm. Tõve levikut saaks peatada metssigade intensiivse küttimisega, mis omakorda ajab nad liikvele ja ähvardab viirust edasi kanda. Nagu eesti rahva ennemuistses jutus: nokk kinni, saba lahti ja vastupidi.
Seakatk on kui Gordioni sõlm.
Siiski paistab, et paremat rohtu kui jahtimine Aafrika seakatku vastu ei leidu. Metssigu on tõesti palju ja kui vaid poolteise isendiga tuhandel hektaril jahimaal on võimalik taudilevikut vähendada, tuleb püss palge panna. Kuigi statistiline poolteist metssiga (ehk lihuniku keeles kuus jooksu) näeks looduses pentsik välja.
Sealihata me ei jää, sest selle eksport on märkimisväärne, aga eks kodune oskar olnud ikka parem ...
Üks lahendusi võiks olla piiriülene koostöö lätlastega. Kas Läti kütid on valmis tegudeks? Eestlased on lõunanaabritele keerulistes olukordades ikka abikäe ulatanud. Ehk oleks nüüdki tolku kahe riigi küttide tegutsemisest metssigade arvukuse kärpimisel.
Praegu jääb üle vaid korrata teadmist, et seakatk pole ravitav, nakatunud sigu ei saa vorstiks teha, sest viirus võib levida ja vaktsiin selle katku vastu puudub, kuna haigus ei paku ravimitootjatele mingit huvi. Küll võib huvi tekkida millalgi hoomamatus tulevikus.