Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaupo Koplus: Spordipidu rikkus poeskäigu 3.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaupo Koplus. | FOTO: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Pärnu Postimehes on läinud tuliseks aruteluks, kas spordivõistluste tarbeks kesklinn sulgeda on põhjendatud.

Harrastussportlase, spordivõistluste korraldaja ja kõnealuse võistluse ühe organiseerijana esitan teemakohase selgituse.

Maailma suurlinnad konkureerivad omavahel suurte rahvaspordiürituste korraldamise pärast. See toob linna külalisi ja selle kaudu raha nii linnakassasse kui ka sealsetele ettevõtetele. Berliin, London, Madrid, Boston on vaid mõni näide suurlinnadest, kus linnaosad ja kesklinn on võistluste nädalavahetuseks kas osaliselt või täielikult liiklusele suletud. Seda selleks, et 40 000 – 50 000 jooksjat, jalgratturit või rulluisutajat saaksid ennast poolsurnuks pingutada. Kohalikud on sellega harjunud ja oma poeskäigu varem ära teinud. Selle asemel et spordiürituses probleemi näha, lähevad raja äärde võistlejatele kaasa elama.

Olen ise mitu korda Berliini maratonil osalenud ja alati imestanud, et 42 kilomeetril tänavatel elavad kahel pool teed kaasa linnakodanikud.

Keegi ei tule selle pealegi, et soovitada võistlus viia kuskile linnalähedasse metsa või tühermaale.

Eestiski liiguvad spordivõistlused järjest rohkem linna ja just selle südamesse. Tallinna jooksumaraton sulgeb kogu päevaks Tallinna kesklinna, Tartu Milli triatlonivõistlus Tartu südalinna koguni kolmeks päevaks. Need on ainult paar näidet spordivõistluste linna keskele liikumise tendentsist. Loomulikult on nende konkreetsete võistluste ja muudegi Eesti linnade südames toimuvate võistluste kohta kuulda nurinat ja pahandamist. Eriti kui mõni autoomanik peab minuti-paar ummikus seisma või jalakäijal tuleb 100meetrine ring kõndida, et üle sõidutee pääseda. Vastukaaluks on sadu ja tuhandeid osalejaid-pealtvaatajaid, kes on üritusest positiivse emotsiooni saanud ja ootavad järgmist võistlust.

Pärnu rulluisuvõistluse puhul tegid korraldajad kõik, et linna elurütmi võimalikult vähe segada. Võistlus toimus pühapäeval, mil on kõige liiklushõredam. Välja valiti võistlusrada, mis võimaldab ümbersõitu kõikide Pärnu linna olulisemate kohtade juurde. Südalinna elanike tarbeks jäeti väljasõidutee võistlusalast. Reguleerijad-abilised korraldasid sujuva liikluse ja jalakäijatele ohutu liiklemise. Seega väide, et kellelgi jääb poes käimata või ei pääse koju või kodust välja, on selgelt liialdatud ega vasta tõele. Loomulikult tuleb tunnistada, et liiklemine on kesklinnas raskendatud ja mõne koha pealt ei saa otse üle tee minna, aga kui selline pisiasi inimese endast välja viib, tasub peeglisse vaadata ja mõelda, ega probleem peitu mitte kaebajas endas.

Pärnu rulluisumaratoni on kesklinnas korraldatud kolm aastat ja selle aja jooksul on ette tulnud üks probleem, kui südalinnast välja sõitev auto sõitis ajutise liiklusmärgi otsa. Peale selle oli esimesel aastal liikluse reguleerimine teatud kohtades probleemne. Sellest on õpitud ja mullu ei saanud korraldajad ega linnavalitsus ühtegi kurja kõnet või kirja. Eelmisel nädalavahetusel toimunud ürituski möödus tõrgeteta. Leidus küll mõni auto, mis tuli kesklinnast välja juhatada, aga selle ülesandega said liiklusreguleerijad kenasti hakkama. Probleemide asemel nägime aga rahulolevaid pealtvaatajaid, kes häälekalt raja ääres võistlejatele kaasa elasid.

Raavo Raadikule vastaks vaid, et iga spordiala eeldab teatud tingimusi. Rulluisu- või rattavõistlust ei saa korraldada kitsal kergliiklusteel või, veel vähem, puhkajaid tulvil Rannapargi kõnniteedel. Kabetajad eelistaksid kindlasti sooja ja tuulevaikset saali tolmusele ja mürarikkale linnatänavale. Natuke imelik, kui hakatakse kõrvutama võrreldamatut ja tehakse hüpoteetilisi järeldusi ja arusaamatuid soovitusi.

Järgmise aasta juulis kutsun Raadiku võistlema või võistlejatele kaasa elama. Olen kindel, et ta saab meeldiva emotsiooni ega pea mõtlema selle peale, kas keegi kolmas isik pääseb turule ja poodi. Luban, et saab ikka. Kui mitte kõige lühemat ja otsemat teed, siis kohale jõuab kindlasti.

Positiivset ja arusaavat suhtumist nii Raadikule kui ka kõigile neile, kes peavad mõne lisasammu tegema!

Tagasi üles