Eino-Jüri Laarmann: Huvitavad keskkonnanõuded

Eino-Jüri Laarmann. Foto: PP

Kergliiklusteid ehitada on vaja, kuid sageli kohtab nende rajamisel koomilisi nõudeid. Tahkuranna valda, Lottemaad ja Pärnut ühendava kergliiklustee mereäärset lõiku nimetatakse romantiliseks rannateeks. Tore. Arusaamatuks jääb keskkonnanõue, et kümne meetri laiusest kraavist tuleb üle minna 65 meetri pikkuse sillaga. Sild peab ulatuma ühelt luiteharjalt teisele. Selline metallhiiglane paigaldatakse poole männilatvade kõrgusele. Luidetest üle ehitatakse asfaltkattega kergliiklustee. Kus on siin looduskaitse? See on looduse barbaarne hävitamine.

Ühest küljest nagu kaitstakse looduslikke luiteid, teisalt aga püstitatakse neisse hiigelsilla sambad. Kaevamata sambaid ei tee. Iga rajatis rikub iidset loodust. Meie kohustus on teha seda minimaalselt. Kõnealusel kohal saab luitenõlvad kindlustada, et seal liigelda. Kümnemeetrise veenire ületamiseks sellises keskkonnas on võimalik ehitada hoopis lühem ja loodussäästlikum puitsild.

Iga hea peremees loeb raha. Siin seda tehtud ei ole. Raha tuleb ettevõtluse arendamise sihtasutusest. Ka seal ei loeta seda. Kõiki kilplaslikke tegevusi saab veeretada keskkonnanõuete kaela.