Elukaaslase jõhkra peksu ohver palus mehe vanglast vabastada

Foto: shutterstock.com

Elukaaslaselt jõhkralt peksa saanud naine ei soovinud, et mees vangi läheks, ja esitas esialgse kohtuotsuse peale kaebuse ringkonnakohtus. Ekspertide sõnutsi on seda laadi lähisuhtevägivalla ohvrite käitumine pigem reegel kui erand.

Ei saa öelda, et peksmine tuli kui välk selgest taevast. 31aastane Risto on olnud vägivaldne kogu elu. Viimase kümne aasta jooksul on ta seisnud kohtu ees vägivallakuritegude, varguse, vägistamise ja röövi eest.

Kohtulahendi järgi lõi Risto mullu oktoobri lõpus kella poole nelja paiku varahommikul Pärnu Suur-Posti tänaval oma elukaaslast korduvalt näkku ja pähe, mille järel kannatanu kukkus selili kõnniteele. Seejärel tagus ta naise pead vastu puidust lippaeda ja veel põlvega pähe. Pärast seda virutas mees ohvrile korduvalt kuklasse ja vähemalt kahel korral põlvega näkku. Pärast seda kui naine Risto käsul põlvitas, lõi mees talle veel jalaga pähe.

Pärnu maakohus mõistis 28. aprillil Ristole elukaaslase jõhkra peksmise eest ja varasema tingimisi karistuse tõttu kokku kaks aastat, seitse kuud ja 27 päeva reaalset vangistust. Mees viidi otse kohtusaalist Rootsi kardinate taha.

Raskete vägivallategude puhul pole politseil ega prokuratuuril valikut: kurjategijat tuleb karistada, isegi kui ohver seda ei soovi.

Risto advokaat ja elukaaslasest ohver kaebasid otsuse peale ringkonnakohtus.

Ohvri sõnutsi ei õigusta ta Risto käitumist, kuid tema seisukoha järgi polnud meest vaja vangi panna.

Süüdistatavat esindanud vandeadvokaat Tanel Mällas palus karistuse asendada üldkasuliku tööga. Advokaadi sõnade kohaselt oli Risto pere peamine leivateenija ning vangistusega halveneks elukaaslase ja tema tütre majanduslik olukord tuntavalt. Sissetulekut ohvril pole.

Kaitsja argumenteeris veel, et mees on istunud vangis kuus korda, kuid see pole tegusid suutnud ära hoida. "Seega on tõhusam isiku suhtes ravi kohaldamine," leidis Mällas.

Ringkonnakohus ohvrit ega kaitsjat kuulda ei võtnud, nimetades kaebusi põhjendamatuks ja perspektiivituks.

Leidub teisigi analoogseid näiteid. 19. juulil mõisteti viieks kuuks tingimisi vangi mees, kes möödunud aasta novembris lõi ööklubis oma naist rusikaga vastu pead ja nägu. Vaid poolteist kuud enne seda juhtumit oli prokuratuur mehe vastu sama paragrahvi järgi alustatud kriminaalasja menetlushuvi puudumise tõttu lõpetanud.

Selles kriminaalasjas kirjutas naine tänavu märtsis avalduse sooviga menetlus lõpetada.

"Me leppisime ära ja mul pole tema suhtes pretensioone," kirjutas ohver ja kinnitas ülekuulamiselgi: "Ma tahan väga unustada seda, mis restoranis toimus. Minu elukaaslane palus minu käest andeks ja ütles, et selline asi ei kordu. Ma jäin teda uskuma."

Lääne ringkonnaprokurör Gardi Anderson tõdes, et eelmainitud juhtumid on mõneti erinevad. Kui esimeses näites soovis ohver vangistuse asemel muud karistust, siis teises soovis naine üldse karistamata jätmist.

Raskete vägivallategude puhul pole politseil ega prokuratuuril valikut: kurjategijat tuleb karistada, isegi kui ohver seda ei soovi.

Vajadusel eraldatakse vägivallatseja otsustavalt ohvrist viimasena mainitu tahtest sõltumata.

Ekspertide hinnangul on jõhkrutsenud elukaaslase kaitsmine üldjuhul nii pikalt kestnud vaimse kui kehalise vägivalla tulemus. Mängus võib olla nii hirm, ähvardused kui pere rahakott.

Anderson nentis, et kui ohver on süüdlasest majanduslikus sõltuvuses, annab vangistus pere heaolule tugeva hoobi.

"Olukord, kus lähisuhtevägivalla ohver soovib sekkumist, kuid ei soovi karistuseks vangistust, ei ole sugugi haruldane," möönis prokurör.

Aastaid lähisuhtevägivalla all kannatanud naisi nõustanud psühholoog Ülle Kalvik selgitas, et majanduslikule argumendile lisanduvad tihti vaimsed tegurid.

Pärnu naiste tugikeskuse juhataja Margo Orupõld avaldas siiski heameelt, et kohus esimese näite puhul just nõnda otsustas. "Riigi ülesanne on oma kodanikke kaitsta isegi siis, kui inimene sellest ise aru ei saa," kinnitas ta.

Kalvik rääkis, et enamikul kordadel tunneb koduvägivalla ohver end juhtunus aluseta süüdi. "Mõeldakse, et kui oleks veidi teisiti käitunud, poleks nii läinud, ja kahetsetakse," märkis ta.

Orupõld tähendas, et tihti on naine suhtes sedavõrd alla surutud, nii et näeb süüd endal. Hoolivust ja armastust sellises olukorras kõrvutab naiste tugikeskuse juhataja aga Stockholmi sündroomiga (ohver kiindub oma piinajasse, toim). "Hirm panebki meid käituma viisil, mis alati ei ole mõistetav," kostis Orupõld.

Anderson leiab, et kui pere soovib koos jätkata, võib vangistusest hoopis tõhusama karistusena mõjuda näiteks sotsiaalprogrammides osalemine ja käitumiskontroll ühes alkoholitarvitamise keeluga.

Kalviku arvates aga pole nõustamiselgi mingilt maalt mõtet. "Vägivaldset suhet ei saa nõustada. See tuleb lõpetada," ütles ta.

Samuti toonitas psühholoog, et vägivaldses peres kannatavad enim seal kasvavad lapsed.

Miks ohver vägivaldsest suhtest ei lahku?

• Hirm: "Kui ma ära lähen ja ta mu üles leiab, lööb ta mind hullemini."
• Majanduslik sõltuvus: "Kes toetab mind ja mu lapsi?"
• Laps: "Omada pöörast isa on lapsele parem kui olla päris ilma isata."
• Lojaalsus: "Ta on haige. Kui tal oleks vähk, siis ma ju ka jääksin."
• Päästjakompleks: "Kui ma jään, suudan tal aidata paremaks saada."
• Suitsiidihirm: "Ta ütleb, et tapab end ära, kui ma lahkun."
• Eitamine: "Tegelikult see nii hull polegi."
• Häbi: "Ma ei taha, et teised teada saavad."
• Madal enesehinnang: "Kõik on minu süü."

Andmed: Naistevarjupaik.ee