/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2017/07/27/6929531t1hc015.jpg)
Kell lõi vaikses köögis üks öösel. Seadsin selga sahiseva jope, haarasin kummikute järele, kuid kuna toas ei tahtnud tuld põlema panna, kobasin tükk aega, enne kui nad kätte sain. Kulutasin pärast ühtteist õhtul iga kümne minuti tagant kardinaid, et nende vahelt piiluda, ega piimja udulaama kohal helkivaid näha pole. Ja viimaks veidi enne üht jõudsid nad kohale.
Väljas pani juuli kohta jahe öö põsed suisa õhetama ja kastepiisadki ei tundunud just kõige soojemad. Seadsin pimeduses samme mööda rinnuni ulatuvat heina ja neid kastepiisku kogunes ajapikku nii palju, et väike jahe oja nirises mööda jalga kummikutesse. Mul tuli mitu korda mõttesse loobuda sellest pisiretkest pimeduses, eriti sel ajal, kui kogu küla rahulikult magas. Olin enam kui kindel, et helkivaid ööpilvi nad unes ei näinud.
Tee sobiva paigani viis mind mööda jõekallast. See veekogu polnud küllalt lai ega suur, et sellelt kaunis vaatemäng peegelduks. Sellest polnud ka hullu, sest olin varem mitmel hilisõhtul kohanud jõe lähedal üksikul puul istumas valge-toonekurge ja lootsin teda kohata ööselgi. Endiselt ärritasid mu meeli ebamugavust tekitavad kastepiisad, udumekk ja sahin, mille autor oli arvatavasti tigusid jahtiv kährik. Ega ma teagi siiani täpselt, kas tegu ikka oli kährikuga, kuid küsisin talt mööda minnes: “Noh, sa kah ööloom?”. Selle peale jäi sahin vakka.
Ületasin väikese silla, mille all kohises vesi. Minu sammud ei jäänud kuulmata kobrastel, kes sellest sabaplaksuga märku andsid. Üksiku puu siluett muutus iga sammuga aina suuremaks ja elevus kasvas, kuna puuoksal seisiski suur lind. Minu liigutused muutusid eriti ettevaatlikuks. Helkivad ööpilved tulid aina paremini nähtavale. Sain puule küllalt lähedale ja toonekurg vaatas mind niisama suure huviga kui mina teda. Teda ei olnud öösel kindlasti veel keegi häirinud. Mina sain olla see esimene. Mulle avanenud vaatepilt oli väärt öist kondamist.
Ega ma teagi siiani täpselt, kas tegu ikka oli kährikuga, kuid küsisin talt mööda minnes: “Noh, sa kah ööloom?”. Selle peale jäi sahin vakka.
Kes arvab nüüd, et helkivad ööpilved on pelgalt tavalised kiudpilved, mis öösel taevalaotuse kohal kõrguvad, eksib. Nad küll veidi meenutavad päevasel ajal taevas leiduvaid kiudpilvi, kuid on võrreldes viimasena nimetatutega tõepoolest hõbedaselt helkivad, elektrisinised, harva kergelt kollakad. Kui ööseks on taevasse jäänud kiudpilvi, on vahe märgatav, kuna muud pilved on põhjataevas tumedad, peaaegu mustad ja seda enamasti seetõttu, et nad asuvad liiga madalal, et päike neid valgustada saaks.
Helkivad ööpilvi ehk polaarmesosfääripilvi kutsub rahvasuu hõbepilvedeks ja polaarmesokateks. Nad tekivad mesosfääri ülaosas ja mesopausis, kui temperatuur langeb väga madalale: vähemalt –120 °C, kuid vahel isegi alla –140 °C. Polaarmesosfääripilved on kõrgeimad Maa atmosfääris tekkivad pilved, mis võivad üldiselt moodustuda kõrgusvahemikus 75–90 kilomeetrit aluspinnast.
Helkivate ööpilvede vaatlemiseks soodsad tingimused tekivad laiustel, kus on valged ööd, mis tähendab, et atmosfääri alumine osa on Maa varjus, kuid kõrgemasse ossa jõuab otsene päikesekiirgus, mis hajub jääkristallidel ja osa valgust peegeldub tagasi. Seetõttu ongi helkivad ööpilved eredad ja öisel ajal hästi nähtavad. Võin enda kogemusest öelda, et helkivate ööpilvede suhtes tuleks silmad lahti hoida maist augustini. Seega jääb veel veidi aega neid pilvi oma silmaga põhjataevas kohata.
Valge-toonekurg neist pilvedest tõenäoliselt ei hoolinud ja minust jäi ta sinna edasi puhkama, et järgmisel päeval jälle värskena poegadele toitu vedada. Minu teekonda sooja teki alla ei kiirendanud ainult kerge väsimus, vaid paar koeragi, kes olid öist hulkujat kontrollima asunud. Ega helkivadki nii eredalt paistnud nagu enne. Neid ei näe igal ööl, seega on need erilised ja seepärast ma neid aeg-ajalt vaatamas käingi.