Andrus Lelov: Kas raudteega lõpeb mõistus?

, EKRE Pärnumaa juhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig / Sakala

Valitsuse otsus loobuda Lelle–Pärnu raudteelõigu renoveerimisest tekitab imestust ja paneb otsustajatele küsivalt otsa vaatama. Kuna plaanitavast Rail Balticust võime esialgu und näha ja pealegi ei hakka see kunagi tegema riigisiseseid peatusi, tundub see veel kummalisemana.

On selge, et ajal, kui raha on suunatud muude raudteede renoveerimisele ja kui juba Tartu poole saab sõita 120 kilomeetrit tunnis, ei tohiks tulla Pärnust Tallinna “loksuval” maksimaalselt 80kilomeetrise tunnikiirusega rongisõitjate hulga vähenemine üllatusena kellelegi. Rakendades Pärnu–Tallinna busside ette hobused ja seejärel nähes, et sõitjaid pole ollagi, kas siis väidame, et nende linnade vahel pole vaja bussiliiklust? Aga just selliste väidete ja ettekäänetega tullakse praegu välja.

Ausalt öeldes ei üllata enam, et raudtee renoveerimiseks 17 miljonit ei leita, küll aga leitakse 40 miljonit, et viia Tartu suunal rongikiirus 135 kilomeetrini tunnis. Ja seda väidab meie Pärnumaa enda saadik, praegune minister Kadri Simson! Tuletan talle meelde, et tema kohus on seista oma valijate eest ja praegune tegevus seda küll ei kinnita. Pealegi pakkus ju Edelaraudtee, et renoveerib raudtee oma kuludega, kui garanteeritakse leping järgnevaks kümneks aastaks. Sellises pakkumises ei näe midagi halba, sest võib uskuda, et enne kümmet aastat Rail Baltic ei valmigi. Ja nagu juba öeldud, ei hakka Rail Balticu rongid peatuma kohalikes jaamades niikuinii. Miks see pakkumine pikema jututa kõrvale lükati? Kogu selle taustal näib lausa priiskamisena alustada Haapsalu raudtee renoveerimist ja paigutada kahe peatuse taastamisse kaheksa miljonit eurot.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles