Kvaliteedimõõdikute koostamine on peen kunst. Ja kunst just selle loomingulisuse, suhtelisuse mõttes. Mõelge korraks, mis on teie töö puhul kõige õigem kvaliteedi indikaator. Nüüd küsige see küsimus oma kolleegilt, ülemuselt. Ilmselt on vastused erinevad.
Ajakirjandus on näiteks üle elanud klikiajastu, mil töö tulemust mõõdeti selle järgi, kui palju lugejad artikleid internetis klõpsasid. See oli lihtne: masinad loendasid, arvude põhjal sai teha tabeli ja pingerea ja korras. Katsu sa andmetega vaielda!
Eelmise nädala keskel läksid andmete vastu rindele haiglajuhid. Haigekassa avalikustas ravikvaliteedi raporti. Sellest jõudsid meedia kaudu eestimaalasteni operatsioonijärgsed suremusnäitajad. Eestis leidub raporti järgi haigemaju, kust vikatimees viib kuu pärast operatsiooni iga kümnenda patsiendi. Pärast sellist ehmatavat teadaannet ei ole just kindel tunne end skalpelliga varustatud tohtrite hoole alla usaldada. Mine tea, äkki paistab valge kitlisaba varjust tumeda hõlsti äär.
Tänases lehes annab raportile ja sellega seotud arutelule oma hinnangu Pärnu haigla juht Urmas Sule. Intervjuust selgub, et palju kõmu tekitanud suremusnäitajatest enam muretseb tema valdkonda pikalt pitsitanud ravijärjekordade ja rahanappuse pärast.
Teadmine, kas saite tohtri juurest abi, on parem mõõdupuu kui tabelisse pandud protsendid ja diagrammid.
Kui senine teemakajastus kokku võtta, tundub, et tekkinud on palju kära. Kõik asjaosalised tunnistavad, et algandmeid tuleks täiendada ja andmete esitlusel keskenduda nende lahtiseletamisele.
Pärnu Postimees soovitab kogu janti pealt vaadanud ja kuulanud patsientidele kohaliku haigla ja arstide töö kvaliteedi üle otsustada oma kogemuste põhjal. Teadmine, kas saite tohtri juurest abi, on parem mõõdupuu kui tabelisse pandud protsendid ja diagrammid. 164-leheküljeline raport jäägu meditsiinitöötajatele pureda.