/nginx/o/2017/08/01/6949655t1hbb27.jpg)
Esimesena hakkab ehtsas taluõues silma viltusus. Viltuvajumine on Eesti ruumipoeetika kohustuslik element – just see mõte Valdur Mikita teosest “Lindvistika ehk Metsa see lingvistika” on andnud pealkirja vastsele suvelavastusele “Midagi on viltu”.
Tellijale
Taluõu, kus kõik on kohal
2. august 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Kammerteater mängib seda lugu Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis vesiveski taga, kus taluhoovil – tähenduslikus, läbinisti eestilikus ruumis – saab elulise loo kaudu nähtavaks ajamull, millel on mitu kihti.