Pesatruu ja vetevälja pelgav lind

Foto: Karl Adami

Märtsis ja aprillis, kui kevad juba vägisi peale surub ja lumevallid ühes külmaga üllatavalt kiiresti taanduvad, otsin saabujaid. Häälekad kiivitajad ja põldlõokesed tunnen ära juba kaugelt, kuid on suurem suleline, kes võtab vaikselt koha sisse. Vilunud silm leiab vallide taustalt vaguralt seisva titekure hetkega.

Mõne aja pärast on pea kogu Eesti mandriosa kaetud valge-toonekurgedega. Mõelda vaid, esimesed neist asusid Eesti aladele pesitsema kõigest poolteist sajandit tagasi. Ta tunneb inimeste silme all end hästi ja pesagi rajab inimese külje alla, erinevalt must-toonekurest, kes pelgab inimest nagu tuld. Mõni valge-toonekurg üritab suve veeta meie suurematel saartel ja tikkuda Soome aladelegi. Nad ei ole saartele kolimise suhtes eriti innukad, sest nad pelgavad laiu veevälju. Peale selle on nad pesapaigatruud linnud ja hõivavad uusi alasid küllaltki aeglaselt.

Minule on see suur ja valdavalt heleda sulestikuga lind olnud küllaltki tavaline. Mäletan teda juba lapsepõlvest ja nüüdki näen teda kodukandis pea iga päev, kuigi valge-toonekurel on olnud paiguti halbu aastaidki. Sellegipoolest jätkab ta sihikindlalt siinse kultuurmaastiku asustamist. Mõnes mõttes ka kujundamist, sest suured pesakuhilad, mida nad agaralt täiustavad, hakkavad paratamatult silma. Tagatipuks on nende suured pesad sageli kui kortermajad. Näiteks meeldib pisikestele põldvarblastele valge-toonekure külje all pesitseda, sest nii on turvalisem. Pealegi on harvad juhud, kui keegi söandab kure pesa rünnata. Peale inimese muidugi.