Kas ikka tasus põgeneda?

Sirje Niitra. Foto: PP

Weekend on nüüd siis läbi ja need, kes selle suursündmuse hirmus Pärnust pagesid, võivad tagasi tulla.

Aga kas ikka tasus põgeneda? Olen minagi varasemal kahel korral sel augusti esimesel nädalalõpul oma kodulinna vältinud. Seekord otsustasin kohal olla ega kahetse mitte üks raas. Nii palju elevust, noori inimesi, naeru ja nalja ning muidugi muusikat ei kohta isegi suvepealinnas sugugi mitte igal nädalalõpul.

Rahvast muudkui vooris ranna poole ja muusikat kuulis väljaspool ametlikku peoalagi. Sunsetist teiselegi poole jääv liiv oli õhtuti inimesi tulvil: kes vaatles tormist merd või nautis päikese loojumist, kes õõtsus muusika rütmis. Mõni julgem käis ujumas, merel möllasid surfarid ja jetisõitjad. See oli äge vaatepilt.

Sama tähtis on, et palju kohalikke sai tööd ja leiba.

Muidugi oli peol teine, tumedam poolgi. Suurel osal ranna poole jalutavatel noortel olid käes pilgeni täis kilekotid kõlisevate pudelitega. Kuna kogu see kraam tuli ju enne festivalialale jõudmist kõrist alla kulistada, võis arvata, mis seisus osa noori väravast sisse jõudis.

Nõnda pole imestada, et politseil jagus kõigil kolmel ööpäeval tööd nii alko- kui narkojoobes isikute ohjeldamisel. Aga see käib, kahju küll, kaasas enamiku meelelahutusüritustega.

Eraldi teema on lärm. Weekendi vali tümps ei lasknud küllap paljudel läheduses elavatel linnakodanikel enne kella üht öösel uinuda. Aga tuleb tunnistada, et peo lõpukellajast peeti kinni ja pärast ilutulestikku saabus suuremast kärast vaikus. Mõni pahandas selle üle, et suur osa rannast pandi juba nädal enne festivali kinni, kuid seegi oli hädavajalik, et ettevalmistustega õigeks ajaks lõpule jõuda. Pühapäeva lõunaks oli linn igal juhul prahist puhas ja käis kiire lavade lammutamine.

Kutsun Pärnu elanikke üles mõistmisele. Kannatame üheskoos ära mõningad ebamugavused selle nimel, et siia edaspidi rohkem turiste tuleks ja meie armastatud kodulinna maine järjest paraneks. Ja see käib peale Weekendi kõigi muude siin korraldatavate ettevõtmiste kohta, olgu need siis spordivõistlused, käsitöölaadad või kontserdid. Eesti suvi on üürike ja küll jõuame pika talve jooksul kriimud terveks ravida. Tegijail ikka juhtub ja tuleb loota, et iga korraga läheb asi paremaks.