Kihnu saarestiku linnuriiki tuleb iga päevaga tagasi püsielanikke, kes pika talve soojematel marjamaadel mööda saatsid.
Kihnu korvalloolid on ahneks läinud
/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)
18. aprill 2011, 15:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kihnus on eriti ahneks läinud korvalloolid (nii kutsub Tiidu Mari kormorane), kes oma saamahimu on juba varasematel kevadetel manijalastele demonstreerinud. Kihnu läänekalda laidudel pesitsevad kormoranid ründavad nüüd ka Kihnu puid ja põõsaid, et sealt oma pesadele ehitusmaterjali murda.
Heinamaadel peavad pulmamänge meriskid ning naerukajakad. Viimastel on tore kihnukeelne nimi kjarr, mis üsna täpselt annab teada, kuidas lind häälitseb.
Pea igast Manija põõsast kostab roosteläinud kella keeramisega sarnast kriuksuvat heli. Need on roostekarva rinnalapiga punarinnad. Manijal näeb jätkuvalt vintide parvi, kes siin suurel hulgal küll ei pesitse, kuid kasutavad manijalaste lahkust toidupoolise jagamisel. Vinte on parvedes igat värvi, nii rohe-, põhja- kui metsvinte. Vahel võetakse parve kaasa mõni kanepi- või urvalind.
Ligi nädal aega oli Vanajüri Anni õues külas üks üsna haruldane "turist", keda keegi Manija inimestest polnud varem näinud. Kõndis teine oma elegantsel ning arglikul sammul kanade hulgas ringi ning inimese õuele astudes kadus kiiresti põõsastesse. Hakkasime lindu Anniljõnnu nimega hüüdma kuni linnuraamatust järele vaadates selgus, et tegemist oli tegelasega, kelle ametlik nimi on tait. Pildile oli seda külalist keeruline saada, kuid läbi Vana-Jüri kambriakna õnnestus Svea Aavikul ta oma fotoaparaati siiski püüda.
Esimese ülestõusmispüha keskpäeval on Manija saarekeskuses "Linnumuna tund", kus võistlevad kodust kaasa võetud värvitud munad ja Manija rahvas õpib tundma linde, millel kihnu keeles ja kultuuris oma kohta veel pole. Linnumuna tundi võivad tulla kõik linnu- ja loodushuvilised.